Kaastöö ajakirjale Käsitöö sügisel 2011

kommenteeri

Kolmnurkne suurrätt
Räti kudumise idee sain ühe kodukandi naise ema tehtud näputöödest. Originaalese oli kootud pearätiks olles mõõtudelt tunduvalt väiksem. Alguses võikski proovida väiksemat eset kolmnurkselt kududa ja võibolla leiad esimesel korral ka kellegi appi. Kudumine toimub tavalistel kangastelgedel, kuhu juhises toodud koguses lõime peale rakendatud. Mina kasutasin krepp sidust, kuid see võib olla ka midagi lihtsamat, näiteks toimne. Kui kangas rakendatud, ei hakka sa mitte süstikuga kuduma, vaid alustades näiteks paremalt, katkestad telje tagant, võimalikult kaugelt kõige esimese lõimelõnga ja kood selle kangavahelikku, mille esimese tallalauga tallad. Siis katkestad tagant teise lõimelõnga, vajutad teist tallalauda ja kood selle teiseks koereaks. Lõimelõnga pead katkestama sellepärast võimalikult kaugelt, et see ulatuks vasakule küljele ka narmaks. Abilist oleks esialgu vaja telje taga lõimelõngade lahtilõikajaks. Kui alustad paremast servast kinnita sinna esimese ja tagumise põllepuu külge nn. turvanöör, mis asendab ära lõigatud lõimelõngade pinget. Vastasel juhul hakkab töö liialt kiiva kiskuma, sest kudumine kahaneb vasakus suunas. Jälgima pead ka seda, et ruutude proportsioon lõimes ja koes oleks sama. Kui lõimes on helesinine triip 3 cm lai siis peab see ka koekudumisel sama lai tulema. Ruutudest ei tohi saada ristkülikud, muidu ei tule ka diagonaaljoon 45°.
Antud tehnika on küll aeganõudev, kuid võimaldab kududa elastse ja hästilangeva diagonaallõikelise salli. Ükskõik kui meisterlikult tehtud õmblus villases sallis ei kaalu diagonaalis kudumist üles.
Räti mõõdud: 130 x 130 + narmad kahes servas
Suga 70
Kahekordne villane lõng
Lõime pikkus = 200 cm
Lõimelõngade arv: 960

Üks mustrikordus on 240 lõnga. Seda korrata 4 korda.

Kaastöö ajakirja Käsitöö suvenumbrisse 1

kommenteeri

Papist kaaned

Töövahendid:

  • Värvirull koos alusega
  • PVA liim
  • Kartong
  • Kangatükke (sitsiriie,  linane)
  • Õhemat paberit (tapeet või pakkepaber)
  • Paela
  • Triikraud
  • Lõikenuga ja käärid
  • Joonlaud
  • pliiats

 

Töö käik:

 

  1. Lõika välja kaks tükki kartongi, mis on dokumendist veidi suurem (näiteks 2 mm igast küljest). Kartongi tükid moodustavad alumise ja pealmise kaane.
  2. Kaaned tuleb omavahel ühendada riideribaga. Lõika kaante seljast 2-3 cm pikem riideriba, mis on umbes 5 cm lai ja kata see värvirulli kasutades liimiga. Aseta kaaned kõrvuti ja kleebi  riideriba nende ühenduskohale välimisel poolel. Kui oled käega detaili paika silunud triigi see õrnalt kuuma triikrauaga üle ja pööra otsad sissepoole. Pilt 5 ja 6
  3. Kaante neli nurka tuleb samuti riidega kaitsta, sest need kuluvad kõige rutem. Selleks võta iga nurga tarvis umbes 3,5 x 5,5 cm suurune riidetükk ja vormista nurgad nagu näha piltidel 1-5.  Kata riidetükk liimiga,  aseta paika, voldi ümber nurga ja triigi üle.
  4. Nüüd lõika välja kaks pealispaberit nagu on näga piltidel  7 ja 8. Ärapööramiseks jäta 1,5 cm. Kata paber liimiga, aseta õigele kohale kaane välisküljel ja silu käega üle. Alles siis võid õrnalt sirgeks triikida. Viimasena pööra äärad sisse ja triigi ka need kinni. Pilt 10
  5. Pealmist kaant võid soovikorral veel lisaks dekoreerida. Mina lõikasin tapeedimustrist porte ja paigaldasin selle nagu pealispaberigi. Pilt 11
  6. Nüüd vormi triikrauaga dokumendi kinnitusnööri otsad. Need jäävad sisemise kattepaberi alla. Vaata pilte 12 ja 13
  7. Üks ots paelast liimi kohe kaane sisse kinni. Pilt 14
  8. Mõõda välja sisemine kattepaebr ehk vooder..Sobiv mõõt peab olema 2mm igast servast väiksem, kui kaaned ise. Voodri võid lõigata ka kahes tükis, üks kummagi kaane tarvis. Sellisel juhul kleebi seljajoone katteks eelnevalt kolme cm-i laiune voodripaberist riba, mis on sama kõrgusega nagu voodergi.
  9. Kata vooder liimiga, aseta paika, silu kätega üle ja siis triigi õrnalt siledaks. Pilt 15
  10. Nüüd liimi kinni kinnituspaela teine ots ja kata  see kolmnurkse voodripaberi tükiga.
  11. Triigi kaaned veel mõlemalt poolt  üle ja pane need kohe peale seda raskuse alla umbes pooleks tunniks.
  12. Hiljem võid kaanele kleepida veel etiketi ja lisada kinnise (nööbi, paelad v. Muu sellise)

 

Õitsvate aegade lillealus (ajakirjale Käsitöö)

kommenteeri

Tekst: Eva-Liisa Kriis
Lillealuse kavand: Nigul Espe
renoveerinud: Eva-Liisa Kriis
Foto: Priit Grepp
Joonised ilmunud: Taluperenaine 8/1937

Kevad viib mõtted lilledele, istutamisele ning lillealusele. Teadsin, et pööningul on üks loksuv lillelaud, aga polnud seda varem lähemalt silmitsenud. Ühel päeval tulid aga jutuks ilmasõjaeelsed ajakirjad ning keegi mainis, et pööningul olev lillelaud on Taluprenaine jooniste järgi tehtud. Tõin siis lillealuse valguse kätte ja hakkasin sirvima oma tagasihoidlikku vanade ajakirjade kogu. 1937. aasta augustinumbris oligi see lillealuse joonis ilmunud. Joonise autoriks on Nigul Espe, kes lõpetas Pallases maali ja mööblikunsti eriala 1932. aastal. Ajakirjadele tegi ta kaastööd 1940. aastani. Lisaks oli ta aktiivne maalija ja pidas 1930-nendatel Tartus kultuurirahva kohvikut Ko-Ko-Ko.
Oma artiklis kutsub Nigul Espe lugejaid üles sisustama eluruume praktiliselt ja lihtsalt. Ta tunneb muret lillede liigse arvukuse pärast, eriti kui taimed võtavad enda alla ruumi kõige valgemad ja mugavamad kohad. kavandatud lillealus võimaldab vaadelda võrdselt kõiki seal asuvaid lilli, samas ei ole see liiga kõrge ega varja aknast langevat valgust.
Lillealus on valmistatud 1,5 cm paksustest hööveldatud laudadest. Originaaljuhendis on kinnitusvahendiks naelad. Tänapäeval võiks kasutada liimi ja sobiva mõõduga puidukruvisid. Viimistlusvahendiks oli tol ajal õlivärv või liimvärv ja lakk. Lillealuse kasutusele võtmiseks liimisin kinni murdunud plaadi, eemaldasin mustuse, lihvisin taldlihvijaga krobelised kohad ja värvisin lillealuse mööblivärviga üle.

Lillelaua taassünd

kommenteeri

Ajakirja “Käsitöö” veebruari numbrist saad lugeda ühe  lillelaua saamisloost, mis on valmistatud 30-nendatel ja leiab taaskasutust tänapäeval.

pööningult leitud lillealus

Ajakirja KÄSITÖÖ kaasautoreid tutvustav video.

kommenteeri

Ajakirja KÄSITÖÖ kaasautorid. from Eva-Liisa Kriis on Vimeo.

Tuule ja vihmaga (kaastöö ajakirjale KÄSITÖÖ)

kommenteeri

Sallid, suurrätt ja tekst: EVA-LIISA KRIIS

Fotod: Mark Raidpere
Modell: Karin
Meik: Õnne Rudi

Suurrättide jälgi ajamas
Sillaotsa talumuuseum Raplamaal Velisel on reaalselt eksisteerinud ja iseseisvalt majandanud talu läbi aegade. Viimasel ajal kipun sinna lausa igal nädalal asja tegema. Ilmselt on seal õhustik, mis passib hästi väikeseks jalutuskäiguks ja mõtete tuulutamiseks, umbes nagu läheks maale vanaisa ja vanaema juurde. Ikka näed katkematut tööde ja toimetamiste jada, mis sisendab teatavat kindlustunnet ja kutsub üksiti ka oma kätega midagi korda saatma.
Muuseumis käies hakkasid silma ka suurrätid. Küll on neid partel ja üle voodi otsa visatud, siin ja seal. Neid ei ole tohutu kogus, kuid piisavalt, et edasi anda piirkonnas kasutusel olnud tarbeesemete tehnikaid. Muuseumi kogutud suurrätid on suures osas krepptehnikas, kuigi leidub ka toimseid.

Sidused, lõngad ja viimistlus
Kreppsidus annab krobelise ja koheva kangapinna. Samal ajal ei tohi olla pikki lõngajooksusid. Paremaid kreppe saab suuremate sidustega, kuid alati on püütud arvesse võtta ka oma oskusi ja kangastelje võimalusi. Sillaotsale kogutud krepptehnikas suurrätid on kootud kaheksa tallalaua ja kaheksa niieraamiga. Niietama ja tallama peab järjeliste gruppidena. Toimsele ja krepile lisaks on suurrättides vahel kasutatud toimse algrakendusega ühendatud topeltkanga sidust. Kasutati eriti peent lõnga ning ruudustik oli räti ühel poolel erinev teisest poolest.
Omal ajal kanti suurrätti just tuulise ja vihmase ilmaga, kuna villasel materjalil on hea omadus ka niiskena sooja pidada. Et kangas oleks veel ilmastikukindlam, pesti valmis kootud suurrätte tuhaleelises, mis vanutab ja ajab villasel lõngal kiud harali. Vanutamine muudab kanga tihedaks ja tuulekindlaks, karvasus tõrjub eemale veepiisad.

Sallid, sisustus ja ruudustik
Tänapäeval, kui on leiutatud erinevaid ilmastikukindlaid materjale, ei ole täismõõdus suurräti kandmine enam põhjendatud. Küll kasutatakse neid sisustuses, rõivakangana ja väiksemal kujul näiteks sallina. Kanga tiheduse valik on olenevalt otstarbest erinev. Sallikangas peab olema pehmem ja hõredama soaga kootud (suga nr 30–60) ja rõivakangas või sisustustekstiil tihedama soaga kootud (suga nr 60–80) – need soanumbrid on sobivad kahekordse maavillase lõngaga kududes.
Ruudustikku saab moodustada erinevate võtetega. Kindel on ainult see, et samad triiburütmid, mis lõimeks kääritud, kootakse ka sisse. Sisse võib kududa lõngad samades toonides või vastupidistes toonides kääritavaga. Suurrätis võib olla üks ruudustik, kuid olen näinud kuni kolme eri laiusega ja eri heledus-tumedusastmes olevaid ruute ühes suurrätis. Osa ruudustikke on hajutatud ühest servast teise terve mustrikorra ulatuses, tekitades optilisi efekte ja õhulisi üleminekutoone. Suurräti värvid on tavaliselt mahedad ja tumedapoolsed, kuid proovida võib ka värviküllasemaid kooslusi. Üldiselt on suurrätt olnud kokku õmmeldud kahest kangalaiusest, kuid kooti ka laiadel telgedel või topeltlaia kangasidusega.

Suvekool
Kõiki neid kangakudumise tehnikaid proovisime tänavu suvel Velise suvekoolis maa- ja kirikangastelgedel kududa. Ühendatud topeltkanga puhul võtsime appi koguni arvutiga juhitava telje, sest selles siduses on kasutusel 12 niieraami ja 12 tallalauda.
Kangakudumise suvekool, millest võttis osa 50 naist, sai koos suvega läbi. Suve lõpus kudusin maha viimased kursuslastest kangastelgedele jäänud lõimed. Ja milleks siis veel vormida palav, töökas ja uusi tutvusi täis suvi, kui mitte soojaks ja pehmeks salliks! Salle valmistades eirasin etnograafilise suurräti kudumise põhimõtteid ja kasutasin sissekudumiseks lõngasid selliselt, et tulemus oleks tänapäevane, pehme, kukkuv ja lendlev.
Tänavusest suvekoolist saad rohkem lugeda Iida blogist ja täpsema info järgmise suvekooli kohta leiad Käsitöö 2011. aasta mainumbrist.

Sidused leiad ajakirja Käsitöö novembri numbrist. Lisaks saad lugeda minu pikeetehnikas tekstiilide valmistamisõpetusi.

Artiklid ajakirjas Käsitöö 2010 talv

kommenteeri

Uus ajakiri “Käsitöö” ilmub novembri alguses. Seekord minu poolt mõned kangakudumise õpetused. Fotod: Mark Raidpere.

Lauad ja riiulid – uus vana

kommenteeri

Artikkel on valminud ajakirja “Käsitöö” tellimusel ja ilmub juuli numbris.

Lauad ja riiulid – uus vana

Mulle meeldib vana mööbel. Oluline on ka säästlikkus, minu jaoks on tähtis kulutatud aja ja materjali ning saadud tulemuse suhe. Kui vajan näiteks lauda, siis esmalt mõtlen, kas mul midagi juhuslikult juba olemas ei ole, sest poode rünnata ja tohutust virvarrist midagi valida on küllaltki piinarikas. Tavaliselt kipuvad mulle meeldivad asjad olema pigem liiga hinnalised. Raha kulutades hakkan tihti mõtlema, kui palju olen teinud tööd, näinud vaeva ja olnud kasin, et seda koguda, ja kas soovitud asi ikka kaalub üles kogu mu nähtud vaeva.

Laua saamise kiirmoodus
Selline laud sobib nii moodsasse kui ka vanamoelisse interjööri. Lihvi kõigepealt lintlihviga lauaplaadi pind puhtaks. Värv ja mustus eemalda jämedama paberiga ja viimistle peenemaga. Enamasti on vanadel lauaplaatidel ilus puidusüümuster ja kasutati hästi laiu planke. Puitpind on käe all soe, võrreldes klaasiga isegi pehme. Kunagi nühkisin puhtaks ühe laua ka tervenisti ja tean, kui palju selleks aega kulub. Seekord otsustasin lauaplaadist järele jäänud mööbliosad üle värvida.
Eemalda vana lahtine värv ja pese laud puhtamaks. Paigalda paberteip lauaplaadi peale, umbes 1 cm kaugusele laua servast, ja värvi kõik allapoole jäävad osad üle. Võimalus on ka lihvida kogu lauaplaat, mille saad jalgadest eraldada.

Sahtlid seinale!
Laudadega tegeledes tulid lagedale ka vanad sahtlid, millel puudus otstarve. Kuna käed olid juba värvised, otsustasin valmistada ka riiulid. Sahtlile saad teha plaadikeste ja liistude abil sobivad jaotused ning kasutada saadud riiulit väiksemate asjade hoidmiseks: köögis säti sellele nõud, maitseained ja muud purgid, toas hoia sellel raamitud pilte, DVD-sid ja muud sarnast kraami. Oled leidlik, säästad aega ja omaaegset korralikku tisleritööd.

Valmista kerge vaevaga funktsionaalne ruumijaotaja.

kommenteeri

punane-j-a-mustpunane-ja-valgepunaneSoovisin suures ruumis tekitada liigendusi ja privaatseid nurki ning mõtlesin, kuidas see sirme kasutades võimalik oleks. Ideede leidmiseks tuhnisin ringi töökojas ja sobrasin kangakuhjades. Otsisin lihtsat ja kiiret lahendust. Lõpuks leidsin, et ei ole midagi lihtsamat kui suur, õmblustega, neljaks taskuks jaotatud kangast kott, mille igasse taskusse käib tihedalt vineerplaat. Nii on võimalik lihtsa vaevaga valmistada väga funktsionaalseid ruumijaotajaid.

Mis on nende sirmide võlu? Katet on võimalik eemaldada ja pesta, sest see on alt suletud takjapaelaga. Katet on võimalik ka vahetada, kui üks ära tüütab või pesus on. Sirmidele on võimalik anda erinevaid kujusid ja lisada erinevaid funktsioone. Mustal sirmil on riputusaasad riidepuu jaoks. Punasel sirmil on riputusaasad, mis ühtlasi vormivad nurkasid ja ühel pool taskud asjade hoidmiseks. Niisiis, kui sul on kiiresti vaja privaatsust, siis kujunda ja loo see endale nelja vineerplaadi ja mõne kangameetri abiga.

VAJA LÄHEB:

  • 4 vineerplaati (kõrgus 145, laius 40 ja paksus 0,6 cm)
  • tikksaag
  • ~ 3,5 m põhikangast
  • kandikangast kulub vastavalt kandi laiusele ja sellele, kas kant on lõigatud diagonaalriidest või pikikangast
  • tugevat niiti
  • 3,5 m takjapaela mõlemat poolt (laiusega 2,5-3 cm)
  • kummipaela taskuservadele

sirmi-joonis

Töö käik:

  1. Põhikangas tuleb välja lõigata olenevalt selle venivusest. Kui kangas on kergelt veniv siis jäta vähem õmblusvaru. Kangas peab vineeri ümber olema pingul. Mina lõikasin välja kaks 1,68 m pikkust põhikanga tükki.
  2. Seejärel õmble kant mõlema tüki pikema ehk alumise serva külge.
  3. Siis õmble kandi vastaspoolele takjapaela. Kare osa ühe põhikanga siseküljele ja pehmem teise põhiosa külge.
  4. Ühenda takjapaelaga kaks põhikangatükki.
  5. Nüüd õmble tekkinud ristküliku ülejäänud servad kandi abil kokku. Nii ühendad põhikangad suureks kotiks, mille suusse jääb takjapaela kinnitus. Riputusaasad kinnita kandiõmbluste vahele. Kui soovid õmmelda ka taskuid, siis ära unusta tasku ülaserva peita kummipaela. Vastasel juhul venivad need kasutamise käigus välja.
  6. Voldi saadud kott lehvikuna neljaks ja märgi murdekohad nõeltega.
  7. Õmble murdekohad (läbi neljakordse kanga) tugeva niidiga läbi. Keskmine murdekoha õmblus tee teise kahe murdeõmbluse suhtes vastaspoolele, et sirmi sikk-sakk hakkaks toimima.
  8. Lõika tikksaega vineertahvlite alumised ääred kaarjalt ära, et moodustada igale tahvlile kaks jalga.
  9. Lükka tahvlid taskutesse ja sulge need takjapalaga.

Artikkel on avaldatud ajakirjas KÄSITÖÖ

Kontoritool ENNE ja NÜÜD

kommenteeri


NÜÜD

kontoritool uues kuues

Seekordne mööblitaastamislugu ajakirjas KÄSITÖÖ on nagu muutumismäng. Minu töölaual on tool, mis pealtnäha on täiesti kasutamiskõlbmatu. Kattekangas on katki, poroloon turritab välja ja vahust sisuga käetoed on ära vajunud, kuna keegi on armastanud nendest seda imelikku sisumaterjali välja nokkida. Kuid ma olen õppinud hindama mööblit hoopis teiste märkide järgi. Ma jälgin neid osi, mida ma parandada ei saa või mis on liiga kulukas ja aeganõudev. Näiteks metallist ja kroomitud osi, spoonikahjustusi, vedrude seisukorda. Sellel toolil on üsna hästi säilinud kroomitud keerlev jalg, vedrude asemel on kummiribadest põhi ja polstriks poroloon. Asun ootusärevalt ja hoolikalt lammutama. Hoolikalt lammutamine tähendab, et eemaldan samm‐sammult kanga ja polsterdusmaterjalid. Kasulik on isegi pildistada, kui kahtlustad, et ei suuda täpelt kõike meeles pidada. Mina hoian kõik eemaldatu töö lõpuni alles. Uued kangad ja porolonid lõikan tavaliselt vanade järgi välja. Kui kõik eemaldatu alles hoida siis on meeles uuena need polstriosad ka tagasi panna. Mõnikord on osa polstrist võimalik taaskasutada, siin eemaldasin aga kõik kuni puitraamini. Taastamistöö käigus liimin kinni logiseva puitraami, panen uued poroloonid ja täidan käetugedes olevad augud ehitusvahuga. Lisan siia‐sinna naturaalset vatiini ja katan tooli uue kangaga. Nii saan täiesti masendavast ja kurvast toolist väga positiivse ja modernse istme. Seda vaadates ei suuda isegi uskuda, et pildil olev ese on pärit sügavast nõukogude ajast.

Materjalid ja töövahendid

  • 1,5 m mööblikangast
  • Põhja alla puuvillast kangast
  • 80 x 150×4 cm porolooni
  • Pool meetrit vatiini
  • Kummiliimi
  • Ehitusvahtu
  • Klambreid ja klambripüstol
  • Õmblusvahendid

Töö käik

  1. Eemaldasin käetoed ja jala
  2. Noaga mööda õmblusi lõigates eemaldasin kattekangad
  3. Eemaldasin vanad poroloonid
  4. Kohendasin ja liimisin mööbli puitraami
  5. Kinnitasin pitskruvidega mõlemale poole käetuge õhukesed vineerplaadid, mis olid seespoolt kaetud ajalehega
  6. Lasin käetoe aukudesse ehitusvahtu, lasin vahul kuivada
  7. Eemaldasin vineerid ja lõikasin üleliigse vahu teise terve käetoe järgi ära
  8. Liimisin käetugedele tugeva kartongi ja seejärel vatiini
  9. Lõikasin välja uued poroloonid ja asetasin need tooli puitkarkassil paika, fikseerisin kummiliimiga
  10. Lõikasin ja õmblesin mööblikanga. Kui kasutad suurte kujunditega kangast siis jälgi hoolega, kuidas muster mööblil jooksma hakkab. Mina sättisin lillekujundi nii, et see asetseks keset tooli.
  11. Klammerdasin mööblikanga ja põhjakanga
  12. Kruvisin tagasi jala ja käetoed
dsc01857

eemaldatud on käetoed

dsc01860

mööda õmblusi noaga lõigates on eemaldatud kattematerjal

dsc01854

käetoes on näha sügav lohk, mis tuleb tasandada. Kasutan selleks ehitusvahtu ja katan käetoe tugeva papiribaga&nbspja naturaalse vatiiniga.

Eemaldatud on käetugede kattekangas, millejärgi saab välja lõigata uue kanga

Eemaldatud on käetugede kattekangas, millejärgi saab välja lõigata uue kanga

dsc01864

sarnaselt käetoele eemaldan ka tooli põhiosa katte.

Seljatoekanga üks ots on tavaliselt viidud istumise osa ja  seljatoa sisekülje vahelt läbi taha ja seal klambritega puitraami külge kinnitatud. Teine ots on viidud üle seljatoe  taha ja kinnitatud tooli tagumise, alumise ääre alla.

Seljatoekanga üks ots on tavaliselt viidud istumise osa ja seljatoa sisekülje vahelt läbi taha ja seal klambritega puitraami külge kinnitatud. Teine ots on viidud üle seljatoe taha ja kinnitatud tooli tagumise, alumise ääre alla. On näha seljatoe kattekanga kinnitus tooli taga, mille alla on ka istumisosa kattekangas kinnitatud.

Siin on polstrist puhastaud karkass, koos kummiribadega, mis annavad seljatoele ja istumisosale vetruvuse.

Siin on polstrist puhastaud karkass, koos kummiribadega, mis annavad seljatoele ja istumisosale vetruvuse.

Funktsionaalsed sirmid ja oo, milline kontoritool.

kommenteeri

Tööjuhendid minu funktsionaalsete sirmide valmistamiseks ja vanale mööblile modernse ilme andmiseks, leiad uuest ajakirja “Käsitöö” numbrist.

punane-ja-valge

Romantilised pitskardinad.

kommenteeri


Renoveerisin ka vanad kardinad. PS! kardin on kangastelgedel kootud

Kuupitsikangases kaastöö ajakirjale Käsitöö.
Juba igatsen kevadet, kus soe päike läbi pitskardinate tuppa nõriseb. Millegipärast on romantilisi naturaalseid kardinaid aina raskem leida. Ikka aina sirged libedad pinnad või mitmeid turundusosakondi läbinud mustrid. Puuvillane pitskardin on osake tagaigatsetud lapsepõlvemälestusest, nüüd katsetangi, kas suudan seda emotsiooni taasluua.
Kanga omaduse määrab suuresti ristlevate lõngade materjal. Väike erinevus lõnga jämeduses võib anda suure erinevuse kangas tervikuna. Tavaliselt valin lõimeks puuvillase lõnga, sest sellega on vähem muret töötades ja kangas tuleb hästi langev puuvilla pehmuse tõttu. Koeks meeldib mulle linast kasutada selle jäikuse pärast. Linane annab kangale vormi. Linane võib olla erineva jäikusega olenevalt tema viimistlusest (naturaalne hall linane on jäigem, kui värvitud linane lõng).
Selleks, et saada õhulist pitsilist kardinakangast, ei piisa tihti lihtsalt hõredalt kudumisest, sest lõngad võivad hakata omavahel kokku vajuma. Hõredaid pindasid saab kududa fileetehnikas ja pikksilmniitega. Mina kasutasin seekord kardina kudumiseks topeltkangast.
Kui olen kangatehnika välja valinud, mõtlen ka sellele, millises mahus kardinaid soovin. Kõige vähem kangast kulub rooma ja rullkardinale. Seekord vajan külgkardinaid ja arvestan kardinakangast isegi 25 cm rohkem, kui põrandani, sest mulle meeldib, kui need maha toetuvad ja seal voldimaastikke moodustavad. See ei ole ehk igas ruumis praktiline aga magamistoas võiks kindlasti katsetada.
………………………..
Suga 50/1
6 niiekeppi ja 8 tallalauda
Lõim Türi puuvillane vaibalõim.
Kude ühekordne või kahekordne linane.
Ühe kangapaani suurus on 1,5 x 2,7 m koos õmblusvarudega.
Kangapaan kaalub 1 kg (umbes 2/3 kaalust on lõimeosa ja ülejäänud koematerjal).
Kanga servad tuleb jätta korralikud, sest sinna õmblusi ette nähtud ei ole. Selleks soasta mõlema ääre 6 lõnga kahekaupa piivahesse. Kudumise ajal jälgi kangaääri, et sinna ei jääks aasasid ja lõnga takerdumisel süstikus, krookeid.
Kardina alumine äär pööra laialt, 10+10 cm.
Ülemisse äärde õmble kardinapael (ärapööramiseks arvesta 2 cm).
Soovitav on hiljme kardinaid vaid keemilises puhastuses hooldada.

pitsikangas-2Joonise kommentaar:
Joonisel on erinevalt ristlevatele lõngadele antud erinevad toonid. Lõime käärimisel kasuta ikka ühte materjali (puuvill) ja koeks koo teine materjal (linane) .
Tumedam hall tähistab pealmise kanga lõime ja kudet ning heledam hall alumise kanga lõime ja kudet.

Mustrikordusi võib pikendada või lühendada vastavalt soovile.

Valmista ise õhuline lillealus.

2 kommentaari

_mg_4622_mg_4604Viies kaastöö ajakirjale Käsitöö.

Õhulised lillealused.
Tihti, nähes mõnda huvitavat tootelahendust, tekib soov sellega ise edasi katsetada. Nii ka seekord, kui käisin oma kindlustaja juures kodus autokindlustust pikendamas ja „kohtasin seal“ ühte lillepostamenti. See hakkas mind kummitama. Postament koosnes kahest puitkettast, mis olid ühendatud umbes meetri pikkuste ümarpulkadega. Pulgad ei asetsenud mitte vertikaalselt vaid diagonaalselt ketaste vahel, moodustades kerge vindi. Mööbliese on ilmselt pärit seitsmekümnendatest ja majapidamisse ise meisterdatud.
Läksin selle ideega edasi puidutöökotta soovides teada saada, kas sarnast eset on võimalik lihtsa vaevaga valmistada. Selgus, et nikerdamist on omajagu, nii, et pidin uue lahenduse leidma samalajal kasvõi osliselt ideed säilitades.
Pildil olevad lillealused ongi minu edasiarendus. Kasutasin kahte puitketast, mis on ühendatud kandilise puitpostiga ja mis moodustab jala. Kinnitasin paelad ühtlaste vahedega diagonaalselt kahe puitkette vahele. Seejärel kinnitasin alla jalad ja peale värvitud plaadi.
Selliselt võib valmistada postamente igasuguste paeltega, vastavalt sisekujundusele. Mind inspireeris just see, et sama tehnilise lahendusega võib valmistada nii minimalistliku, kui ülimalt romantilise toote. Samuti võib teha neid erineva kõrguse ja läbimõõduga. Postament sobib lisaks laualambi aluseks, öökappi või diivanilauakest asendama. Kasutusala sõltubki eseme kõrguse ja läbimõõdu vahekorrast.
Valmistamine
Töövahendid ja materjalid:

  • Kaks 20mm paksusest vineerist ketast läbimõõduga 270mm
  • Üks 50x50x800mm pikkune puitpost
  • Üks mdf-ist või täispuidust ketas, millel on serv faasitud või profiilfreesiga kujundatud, läbimõõt 300mm
  • Umbes 16 meetrit 38mm laia paela
  • Klambrilööja ja klambrid
  • Õhuke kahepoolne teip
  • Kolm tammeklotsi jalgadeks (pikkus 90, laius 35mm ja kõrgus 25mm), võimalusel pealmine välimine pool kaarjalt ära lõigatud.
  • Natuke puiduõli + õlitamiseks puuvillane lapp
  • pealmise plaadi värvimiseks värvi ja värvirull koos vanniga
  • kruvisid montaashiks + akutrell

lillealus-joonis

1. Ühenda kaks vineerist ketast omavahel puitprussiga
2. Kleebi ketta servale kahepoolene teip. Jaga kettapind sektoriteks, näiteks 16-neks ja kinnita klambripüstoliga 16 diagonaalpaela. Mida järsem on diagonaal, seda peenem on postamendi keskkoht.
3. Kui kõik diagonaalpaelad on pandud, kata kettaservad nii üleval kui all paelaga. Kinnita võimalikult märkamatult paari klambriga.
4. Kinnita jalad kruvidega. Kinnita pealmine plaat kruvidega.

Valmistu kevadeks- õhuline lillelaud ja pitskardin.

kommenteeri

_mg_4604 Uues Käsitöö ajakirja numbris juhendan, kuidas lihtsate vahenditega lillelauda valmistada. Lisaks on minupoolt topeltkangasidusega pitskardinate kudumise õpetus.

Olge valvsad, uus number ilmub veebruari alguses!

Lamp, mis sündis töökoja inventuuri tagajärjel.

kommenteeri

See on teine novembrikuu kaastöö ajakirjale Käsitöö, mille tegime koostöös Teet Tiits-uga (Sisustustehas)

_mg_9492“Vaja oli sellist põrandalampi, mis täidaks ka väikese laua funktsiooni. Tarvis ju toetada prille, raamatut või sukavardaid. Tegime puidutöökojas inventuuri, mille käigus leidsime tüki MDF-i, kummalised treidetailid ja vanad sahtlisangad. Kupli leidsime vanavarapoest ja nii see lamp hakkas kuju võtma. Mdf-ist tuli välja just sobiv kast, treidetailidest said jalad ja lülitinupp. Varre pidime siiski spetsiaalselt valmistama. Kupli katsime lillelise sitsikangaga. Ja selline ta saigi- väga isepäine. Algul võõrastad, aga sõbruned peagi. Sobib esikusse, elutuppa või magamistuppa, sellega saab kujundada kohvikut või sisustada hotelli fuajeed.

PS! Panin lambile nimeks “Läbi lillede” ning seda võib näha Solaris-es asuva Apollo raamatupoe kohvikus.

Eva-Liisa

Saunapingi idee ja valmistamisõpetus

1 kommentaar

See on novembri kaastöö ajakirjale Käsitöö, mille viisin ellu koostöös Teet Tiits-uga (sisustustehas OÜ)

Vanast ja traditsioonilisest inspireeritud saunapingile kandsime Jämaja meeste rahvarõivapluusi krae tikandimustri- kasutasime selleks tarbeks kummist massi, mida pruugitakse laeva puidust tekkide vuugitäitematerjalina. Nii sai saunapink ühe vooruse juurde- tänu kummist mummudele ei ole see märjaks muutudes libe. Kujundasime pingi veidi laiemaks ja asetasime jalad istmeplaadi otstesse. See lisas modernsust ja pinki on võimalik asetada nõudlikumasse interjööri.

_mg_9557VAJA LÄHEB:

  • laevateki vuugimastiksit
  • pahtlilabidat
  • 4 cm paksust liimpuitkilpi (kask)
  • trellpuuri
  • taldlihvijat
  • viimistlusõli

TÖÖ KÄIK

  1. Kanna saunapingi tasapinnale sulle sobiv muster
  2. Puuri pingi tasapinna sisse 1 cm läbimõõduga ja mitte sügavamad kui 0,5 cm sügavused augud.
  3. Täida augud pahtlilabidat kasutades mastiksiga. Lase korralikult kuivada.
  4. Lihvi taldlihvijaga pind puhtaks ja tasaseks.
  5. Viimistluseks kasuta õli.

PS! Pinki on võimalik näha ja proovida Solaris-es asuva Apollo raamatupoe kohvikus. Pingi nimeks panime “Estonian Man”

pink3

Eva-Liisa

Raudvoodi uus elu

kommenteeri

I Kaastöö ajakirjale Käsitöö.

valmis voodi

valmis voodi

Mõnikord on kasulikum olemasolev vana voodi korrastada, kui hakata organiseerima uue voodi ostmist. Linnas ei ole näiteks vana voodit võimalik lihtsalt korterist välja tõsta, peab organiseerima transpordi prügimäele. Samuti on tülikas käia poest poodi, et uut leida, sest sobiva hinnaga voodit, millel ka rahuldav välimus on, ei ole lihtne leida. Võibolla seisab teil juba kuskil mõni rudvoodikarkass, millega te pole siiani suurt midagi peale osanud hakata. Või silmitsege maal tähelepanelikumalt oma naabri õueväravat. Nii tavapärane asi nagu kahepoolne värav võib osutuda hoopis raudvoodi kaheks otsaks nagu minul juhtus.

Sobiva kusheti leidmisel raudvoodi pehmeks osaks oli mul lihtsalt õnne ja nii tekkiski idee üks uus mõnus voodi teha. Seekord sai sellest lastetoa voodi: voodikarkassi värvisin valgeks läikiva värviga, puidust jalanupud roheliseks. Roosa kattekangas on suures osas puuvillane, kuid väikese polüestri sisaldusega, mis annab sellele vastupidavuse. Kuna voodi tuli päris kõrge, toob lilleline alläärekant visuaalselt rõhuasetuse madalamale.

Vedrudega pehmet mööblit on mõtekas ise kohendada ainult siis, kui vedrud on terved, see tähendab, et ükski vedru ei turrita mööblikangast välja.

Vajalikud materjalid:

  • metalli krunt
  • värv metallile, kasutasin Master Lux 90 Sadolin (värvi tuleks lasta kuivada kauem, kui tootel märgitud ja kindlasti soojas ruumis)
  • merihein
  • vatiin 9 m
  • kangas 3 m
  • kandikangas

Töövahendid:

  • kõver nõel
  • jämedam niit või tiheda keeruga puuvillane lõng
  • käärid
  • klambripüstol koos klambritega
  • pintsel
  • liivapaber nr 80 või 100

Töö käik:


  1. Hinnake oma aega, eesmärke ja vana mööbli seisukorda.

  2. Kavandage värvid voodiraamile ja kangastele.

  3. Kui raudvoodi on reformiga, siis lõigake reformiosa ära selliselt, et alles jääksid ainult külgrauad.

  4. Puhastage, lihvige, kruntiga ja lõpuks värvige voodikarkassi osad.

  5. Eemaldage vana mööblikangas ning vajadusel ka puuvillase vati kiht (kui polster ei ole vajunud võite uue kanga paigaldada ka vana kanga peale, sellisel juhul lugege edasi alates punktist 10) pilt 1
  6. Tehke jutekanga külge täitematerjali kinnitusaasad (Joonis 1). Aasade vahele toppige kohevaks aetud merehein. Seejärel tõmmake aasad pingule ja kinnitage pinge sõlmega. Seda kõike tuleb teha väha hoolikalt ja ühtlaselt, et ei tekiks muhke. Pilt 2
  7. Laotage meriheinale kolm kihti villasegust või puuvillast vatiini. Vatiini mõõt peab olema voodi igast servast + 5 cm. pilt 2
  8. Lõigake nurgad ja kinnitage vatiin pistetega voodi ülemise serva külge. Pilt 3 ja 4
  9. Laotage üle voodi neljas vatiinikiht, lõigake nurgad ja kinnitage vatiin klambritega voodi alumise välisserva külge või põhja alla. Vatiini tuleb kergelt pingutada. Pilt 5 ja 6
  10. Laotage voodile kattekangas (pilt 7) ning hakake seda kinnitama klambritega voodi põhja alla. Kanga silumine ja kinnitamine algab kõikide servade keskkohast ühtlaste sammudega nurkade poole liikudes. Kui olete kanga voodile asetanud nii, et see ulatuks ühtlaselt kõikidest külgedest voodi alla kinnitamiseks, valige alustamiseks suvaline serv, asetage käelaba voodi keskkohta, siluge kangast kergelt enda poole üle voodi serva ja kinnitage sellele kohale klamber või paar voodi põhja alla. Seejärel minge vastasküljele, siluge jälle voodi keskkohast alates käega kangast enda poole ja kinnitage kanga äär klambriga põhja alla. Tehke samamodi ka kahe teise vastastikuse külje puhul. Nüüd minge tagasi sinna, kuhu kinnitasite esimese klambri, käega voodi keskelt endapoole ja hästi vähe nurga poole siludes kinnitage üks klamber kummalegi poole esimesena kinnitatud klambrit. Jätkake selliselt, kõiki külgi võrdsel tehes, kanga kinnitamist, kuni jõuate nurkadeni.Joonis 2 Peab jälgima, et voodi ülemine serv ei jääks muhklik. Kui nii on juhtunud, peate kontrollima, kas mõned kohad ei ole liiga kõvasti või vastupidi, liiga nõrgalt pingutatud. Vea parandamiseks tõmmake klamber välja, siluge ja kinnitage see koht uuesti.
  11. Vormige kattekanganurgad sissepoole ja kinnitage peitepistetega.

  12. Siluge ja kinnitage nurgad põhja alla.

  13. Lõigake sobiva laiusega kant (näiteks 8,5 cm koos ärapööramistega). Pilt 8-10

  14. Tõstke voodi raamile ja kinnitage võimalusel kruvidega

Laelambi uus elu

2 kommentaari

II Kaastöö ajakirjale KÄSITÖÖ.

interjööris

uuskasutuses laevalgusti

Kauplesin selle laelambi ühelt tuttavalt, kes on samuti suur vintage ja üldse vanamööbli austaja. Kahjuks ei oska, ega julge lambi päritoluaastat arvata. Kuskil ei olnud ka ühtegi vihjet, kuigi nõuka-ajal armastati väga seerianumbreid ja aastaarve toodetele märkida.

Selle valgusti juures köitis mind suurus, kuju ja iludetailid. Lambi läbimõõt on 80 cm, mis tähendab, et kui kõik pirnid põlevad, annab ta küllaldase üldvalguse elutuppa või tööruumi. Mina kasutan seda tööruumi valgustamiseks, kuna elutoas eelistan hubasemat õhkkonda. Kroomitud detailid peegelduvad meeldivalt valguses ja annavad mustale põhikarkassile sära. Mulle meeldisid väga ka originaalkuplid, kuid mõned neist olid mõranenud ja kuna pirnipesad on tundmatust, õhukesest, kollasest metallist, mis on ajapikku kõva kätt tunda saanud, polnud pirne võimalik korrektselt pesadesse keerata ja sealt vahetamiseks kätte saada. Nii-siis eemaldasin vanad klaaskuplid, kuid pirnipesad jätsin alles. Nüüd oli neile vaba ligipääs ja ei pidanud kümne küünega pirne vahetama.

Sobivate pirnide valimine osutus väga huvitavaks. Soovisin olla säästlik ja veeretasin mõtet led-pirnidest. Nimelt on led-pirne ka E27 sokliga, mis tähendab seda kõige tavalisemat kasutuses olevat pirnipesa. Led-pirnidel on ka väga huvitavaid kujusid. Osadel on valgusallika taga ribid nagu radiaatoril. Poes spetsialistiga rääkides selgus aga, et led-üldvalgusest võiks rääkida alles kolme aasta pärast. Sain teada, et led valgus muudab veidi värve ja seetõttu võib olla eluruumides harjumatu. Teine võimalus säästvalt läheneda oli kasutada säästupirne. Minu üllatuseks on keeduspiraale meenutavate säästupirnide kõrval müügil ka ilusad valgest piimklaasist pallikujulised säästupirnid. Ja kuna ma ei suutnud led-valgusti ufo-likule väljanägemisele vastu panna, kujundasin laelambi kompromisseks osaliselt säästu- ja osaliselt led-pirnidega. Valgus ei tundunud võõras ja seega võite julgelt katsetada.

Täname Silmani Elekter

laelamp

enne

_mg_0239

nüüd