IIDA – käsitööblogi ja kursused

Sarnaseid seltse asutati hiljem mujalgi Eestis – 1897. a Viljandi Käsitööliste Vastastikuse Abistamise Selts, 1898. a Tallinna Käsitööliste Selts ja 1901. a Võru Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.

Tartu seltsi eesmärgiks oli koondada käsitöölisi, parandada nende kutseoskusi ja haridustaset ning hoolitseda liikmete vaba aja sisuka veetmise eest. Seltsil oli oma embleem ja lipp.

Liikmeskonna moodustasid põhiliselt sakslased, kuid seltsi võisid astuda ka saksa keelt oskavad eestlased. 19. saj lõpul kuulus seltsi nii Tartus kui ka väljaspool Tartut tegutsevaid käsitöömeistreid, selle, kaupmehi, literaate, aadlikke-mõisnikke, pastoreid jne. Liikmete kultuuriliseks meelelahutuseks ja ametialaste oskuste tõstmiseks korraldati loenguid ja kursusi. Seltsi juures tegutsesid mitmesugused ringid ja komiteed — laulu- ja muusikaring, kirjanduskomitee, draamasektsioon, huumorikomitee, teatrikomitee e. teatrikonsortsium, puuviljakasvatuse
ja aianduse osakond, uisutee komitee, keegli- ja piljardimängukomitee jt. Seltsi eestvõttel asutati tööndusmuuseum. Õpipoiste erialaste ja üldteadmiste täiendamiseks asutati täienduskool ja joonistuskursused.

Joonistuskursusi juhendas 1883-1908 aastatel Rudolf von zur Mühlen, kelle käe all on kunsti õppinud Mart Pukits, Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa ja eraõpilasena K. Raud.

Tartu Käsitööliste Selts-i juures tegutses ka kohus ning liikmetele majandusliku abi andmiseks  hoiu-, matuse- ja haigete toetuskassa.

Gruss aus Embachstadt (tervitused Emajõelinnast) ,Handwerkerverein (käsitööliste selts), postkaart on 1905 aastast.

19. sajandil oli Tartu majanduslik areng kuni raudtee ehitamiseni aeglane. Hõreda hoonestusega Toometaguse piirkonna linnaehituslikku kujunemist mõjutas 1868. aastal  Tiigi tänavale rajatud Tartu Käsitööliste Seltsi seltsimaja ja suveaed. Nende juurde ehitati 1870 aastal veel varjuandev suveteatrihoone.  Kaunis park asus preaguse Vanemuise väikse maja kõrval oleval haljasalal ja selle juurde viisid linna poolt Aia (Vanemuise) ja Tiigi tänav.

1904. a põles teatrihoone maha, uue ehitamiseks algatati korjandus. Korjandust ja ehitust koordineeris teatriehituskomitee. Uus teatrimaja — Tartu saksa teater — valmis 1910. a (praegu Vanemuise väike maja).

I maailmasõja ajal seltsi tegevus katkes, tegevust jätkati 1918. a. 1939. a ümberasumise käigus lahkus palju liikmeid Saksamaale ja seltsi tegevus praktiliselt hääbus. Selts suleti 1940. a ENSV Rahvakomissaride Nõukogu korraldusel. 1941 põlesid Tartu Käsitööliste Seltsi hooned maha.

Võrdluseks lisan:

• Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts (Jurjevi linna Eesti Käsitööliste Avitamise Selts; Tartu Eesti Käsitööliste Ühenduse Selts) asutati Tartus 24.06.1889 Hans Ode eestvedamisel.
  Ametlikult hakkas selts tegutsema 30.08.1891. Seltsi esimene esimees oli Karl August Hermann.
• Kunstiühing Pallas tegutses Tartus 1918-1940. Ühingu eesmärgiks oli tutvustada ja levitada kunsti (algul ka kirjandust). Pallase ühingu asutajateks olid Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas.
• Kõrgem Kunstikool Pallas asutati 1919. aastal Tartus.
• Tartu Naisühingu Kutsekool asutati 1919. aastal.

Louise Rebenitz (1856-1942) asutas 1892 aastal Tallinnasse Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool-i, mille tegevus kestis teiste sarnaste kõrval pikemalt, 1914 aastani. Selles koolis oli ainult teatud protsent kuulajaskonnast eesti talunaised.

Eesti raamatukogude kataloog “Ester” annab kolm trükist, mis on seotud L.Rebenitziga:

1. Õpetuse raamat käsitöö koolidele ja iseõppimiseks / Väljaannud proua Louise Rebenitz. Välja antud 1898 Riias, 22, 2 lk.
2. Proua Louisa Rebenitz’i kõrge kubermangu valitsuse poolt lubatud Tütarlaste kasuliku kunst-näputöö kooli programm / välja antud Tallinnas 1893, 3 lk.
3. Proua Louise Rebenitz’i Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool igasugu naesterahva käsitööde ja Soome kunst kangakudumise õpetamiseks Tallinnas / Prospekt 1901

Tähelepanu väärivad ka 20.saj. algul Louise Rebenitzi käsitöökoolis valmistatud esemed, mis on säilinud Tallinna Linnamuuseumis. Rohkem saad teada kuulates saadet MAAILMAPILT. Käsitöö 20. sajandi alguses. II osa. http://arhiiv.err.ee/vaata/19109. Räägib Tallinna Linnamuuseumi teadur Urve Mankin, küsitleb Silvia Karro.

Louise Rebenitzi koolist varasemad käsitööd õpetavad koolid:

• 1880. aastal 24.sept. asutatakse Tallinnas esimene eesti naiskäsitöökool, mille juhatajaks on C.R. Jakobsoni õde Natalie Auguste Johanson-Pärn (1843–1915). Kooli õppeaineteks on rätsepatöö, kudumine, tikkimine, heegeldamine, tarbe-, ilu- ja mänguasjade ning kunstlillede valmistamine. Kool lõpetab tegevuse 1885 aastal. Natali Auguste Johanson-Pärn oli naiste eestikeelse kodumajanduskallakuga hariduse ideoloog. Ta on avaldanud kaks raamatut, „Eesti tütarde haridus” ja “Naesterahva käsitööde raamat”.
• 1877 jaanuaris asutab Elise Baranius Tartus naiskäsitöökooli, mis jääb tegutsema 1893. aastani.
• Ants Viires kirjutab väljaandes Tuna 2/2005, et käsitöö õppega koole leidus peale 1870-nendat aastat mujalgi Eestis- 1875  Rõuges, 1876 Rannus, 1878 Rõngus, jne.
• 1811. aasta  12.detsembril avab Praost J.P.von Roth Kanepis Vaeste Tütarlaste Käsitöökooli, kus 11-14 aastaste tütarlaste käsitööõpingute hulka kuulub õlepunumine, kangakudumine ja Saksamaalt tellitud masinatel õmblemine. Kanepi Gümnaasiumi arengukavast võib lugeda-” 12. detsembrist 1811 alustas Kanepis tööd, tol ajal juba 17 võru-tartukeelse kihelkonna praosti, J.Ph.v. Rothi poolt oma kulu ja kirjadega asutatud vaeste tütarlaste käsitöökool (Armen- und Industrieschule), milline oli samuti oma ajas esimene talutüdrukutele hariduse andmise nähtus.”

Lisakas võib Helene Kuma raamatust “Eesti rahvavaibad” lugeda, et 19. sajandi lõpuaastatel korraldas proua Reet Kurrik  Enge mõisas uut tüüpi telgedel kudumiskursusi. Samuti, et aastatel 1895-1899 viidi ainuüksi drellkangaste kudumiskursusi läbi Tõstamaal, Hallistes, Karksis, Põltsamaal, Karulas, Kanepis, Vana-Tänassilmas, Räpinas, Viru-Jaagupis ja mujal.

Alma Koskel on sündinud 6. juulil 1886. a. Jõgeva vallas Tartumaal. Alma õppis A. Salomoni tütarlastekoolis Tartus. Kutsehariduse omandas Soome mitmes käsitöö ja kudumiskoolis ning kunstitööstuskoolis Atheneumis. Hiljem Eestis oli ta koduõpetajaks Võrumaal ja Tartu Naisseltsi käsitöö ja kudumiskursuste juhatajaks. Naisühingu käsitöökooli juhataja kohale asus ta alates 1919. aastast. Alma Koskel oli tegev Tartu Naisseltsis, “Naiste töö ja elu” toimetuses, Tartu Naisühingus, Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatuses ja mujal. (Postimees Tartu 1936 5. juuni lk 7).

• Pallase esimesele põhikirjale kirjutasid koos Konrad Mäe, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Mart Pukitsa, Voldemar Kangro-Pooli ja Johannes Einsillaga alla ka neli naist: Clara Holst, Alma Johanson (Koskel), Auguste Pärn ja Marie Reisik.
• Alma Koskelit loetakse ka esimeseks Eesti tekstiilikunstnikuks.
• Tartu Naisühingu Käsitöökool (1919–1942) alustas tegevust Alma Koskeli juhtimisel raamatuköitmise ja papitöö töökoja sisseseadega. 1923. aastal lisandus nahatöö osakond. Valmistati käekotte, rahataskuid, suitsutopse jne. 1927–1941 oli keraamika osakonna õpetajaks Hilda Tover kelle käe all valmistati Riigi Kunstitööstuskooliga sarnast laadi keraamikat. Toodangut müüdi OÜ Kodukäsitöö poodides ja iga-aastasel kooli näitusmüügil.

Alma Koskel suri 1942 aastal 56 aastaselt.

Tekst: Eva-Liisa Kriis
Lillealuse kavand: Nigul Espe
renoveerinud: Eva-Liisa Kriis
Foto: Priit Grepp
Joonised ilmunud: Taluperenaine 8/1937

Kevad viib mõtted lilledele, istutamisele ning lillealusele. Teadsin, et pööningul on üks loksuv lillelaud, aga polnud seda varem lähemalt silmitsenud. Ühel päeval tulid aga jutuks ilmasõjaeelsed ajakirjad ning keegi mainis, et pööningul olev lillelaud on Taluprenaine jooniste järgi tehtud. Tõin siis lillealuse valguse kätte ja hakkasin sirvima oma tagasihoidlikku vanade ajakirjade kogu. 1937. aasta augustinumbris oligi see lillealuse joonis ilmunud. Joonise autoriks on Nigul Espe, kes lõpetas Pallases maali ja mööblikunsti eriala 1932. aastal. Ajakirjadele tegi ta kaastööd 1940. aastani. Lisaks oli ta aktiivne maalija ja pidas 1930-nendatel Tartus kultuurirahva kohvikut Ko-Ko-Ko.
Oma artiklis kutsub Nigul Espe lugejaid üles sisustama eluruume praktiliselt ja lihtsalt. Ta tunneb muret lillede liigse arvukuse pärast, eriti kui taimed võtavad enda alla ruumi kõige valgemad ja mugavamad kohad. kavandatud lillealus võimaldab vaadelda võrdselt kõiki seal asuvaid lilli, samas ei ole see liiga kõrge ega varja aknast langevat valgust.
Lillealus on valmistatud 1,5 cm paksustest hööveldatud laudadest. Originaaljuhendis on kinnitusvahendiks naelad. Tänapäeval võiks kasutada liimi ja sobiva mõõduga puidukruvisid. Viimistlusvahendiks oli tol ajal õlivärv või liimvärv ja lakk. Lillealuse kasutusele võtmiseks liimisin kinni murdunud plaadi, eemaldasin mustuse, lihvisin taldlihvijaga krobelised kohad ja värvisin lillealuse mööblivärviga üle.

Lapimaalt pärit Helena Oikkonen omandas käsitööõpetaja kutse Tampere Käsitöö- ja Tarbekunstikoolis 1912 aastal. Aasta pärast  jätkas ta õpinguid Hämeenlinnas Fredrika Wetterhofi koolis, mille lõpetas 1914 aastal. Samal aastal otsiti Hämeenlinnast Pihkva oblasti väikelinnas Oudovas (varem ka Gdov) asuvasse kooli käsitööõpetajat ja Wetterhofist soovitatigi Helena Oikkoneni.

Oudovas olid Helena õpilasteks nii veneleased kui eestlased. Neid oli iga aasta kahekümne ringis. Nelja Oudovas veedetud aasta jooksul õppis Helena hästi ära eesti keele.

Sõjasegaduses sattus ta üle Peipsi asuvasse Tartusse ja veetis seal neli aastat. 1923 pöördus Helena Tallinna Naiskutsekooli poole, et saada õpetaja kohta. Õpetajaametit pidades andis ta 1926 aastal välja esimese eestikeelse kangakudumise õpiku „Kangakudumise õpetus“. Õpiku koostamisel on kasutatud soomlaste Emil J. Simola ja Anna Henriksson kangakudumise raamatuid. Helena Oikkoneni loodud mustreid võib leida ka ajakirjast „Taluperenaine“.

Anni Varma küüditati Siberisse 1949 aastal. 1957. aasta kevadel tuli A. Warma asumiselt tagasi, kuid suri samal aastal.

Anni Varma kirjutas koolijuhataja ametis olles kaks õmblustehnikat puudutavat raamatut. Neid oli esmajärjekorras vaja õppevahendiks, kuna enamus vajalikust käsitöö alasest kirjandusest oli prantsuse ja saksa keelne.

Õmblustööde tehnika I “Pesutöö käsiraamat” välja antud 1930 aastal. Lehekülgi 340. Raamat sisaldab õmbluspistete, tikandite, töövahendite ja materjalide kirjeldust. Sealjuures nimetused on osaliselt toodud ka prantsuskeelsetena.

Õmblustööde tehnika. II, “Rõivatöö õppe- ja käsiraamat” välja antud 1940 aastal. Lehekülgi 613. Raamat sisaldab erinevate rõivaste ja kodutekstiilide õmblemise kirjeldusi ja mõningaid lõikeid.

“See, mis Avinurme puunõude alal, on Vaimastvere kudumistöödes”, kirjutab 1934 aasta “Postimees”.

Vaimastvere pea igas talus olevat kootud kardinakangaid. Tööd tegid nii mehed, kui naised ööpäevläbi vahetustega. Seda eriti talvisel ajal. Kaup viidi suuremate linnade kangakauplustesse, kus seda siis ekslikult välismaise tootena osteti, kuna kardinad olid kootud soome- ehk kirikangastelgedel ja soome mustrite järgi. Kõige selle taga olevat olnud aga üks vaesest perest pärit edasipüüdlik naisterahvas, Marie Kull. Marie õppis kangakudumist Tartu Naisseltsis. Hiljem osales käsitöö näitustel ja messidel, tegi tellimustöid ja õpetas kangakudumist Vaimastvere ümbruskonna noortele.

Marie Kullile kuulunud, soomest pärit, kangamustrite mapp, mille järgi ta ilmselt kardinakangaid kudus. Mapis on säilinud 19 lehte kanga rakenduste ja näidistega.

Anna (Mätas) Parnabase kootud tekstiilid.

Nädalavahetusel korraldasin Velisel kangakudumise algõpetuse kiirkursuse kohalikele naistele. Õppisime nii kiri- kui maatelgesid rakendama ja lihtsamaid vaibatehnikaid kuduma. Üks osalejatest võttis kaasa oma vanaisa kootud tekstiile. Piltidel olevad tekstiilid on pärit praeguselt Raplamaalt (endiselt Harjumaalt). Kasutatud on puuvilla, lina ja siidi. Need on kootud arvatavalt 20. sajandi alguses. Meeste käsitööst avatakse isadepäeva eel Sillaotsa Talumuuseumis Velisel aga mahukas näitus. Seal on eksponeeritud traditsiooniliste käsitöö liikide hulgas ka meesterahva poolt ristpistes tikitud vaip.

Soome kangasteljed Tartu linna tööstuskooli täiendustega

Leidsin ühest 1928 aasta “Taluperenaisest” kangakudumise teemalise artikli, kus ka joonis juures. Pööran siinjuures tähelepanu vanadele väljenditele:

sõkkelaud=tallalaud, mustrilaud=vaheldaja, automaat sualaad= süstik lennutatakse kastikesest kastikesse, lipid (sikutid)=vipid.

Pildilolev kangastelg on tolleaegne moeasi, kuna arvati, et robustsed maateljed enam uuenenud eluruumidesse ei sobi. Sooviti muidugi ka keerukamaid kangaid kududa, mida soometeljed võimaldasid ja mida ka soomlastelt endilt püüti õppida, sest Soome oli arenenum maa kodukäsitöö alal, kui Eesti.

Soometelgede maaleoojaks võib selle artikli põhjal pidada  Ebba Saral-i, kelle näpunäidete järgi neid Tartu Tööstuskoolis valmistati.

Soometelgi soovitatakse lahtivõetuna hoida kuivas ruumis, mitte räästa all või aida esisel, nagu maatelgedega tavaks oli. Ilmselt sellisel moel meie maateljed ongi hävinud.

Soometelgede hinnad vastavalt kanga laiusele:

2 küünart 90.- krooni või 9000.- marka

2 1/2 küünart 100.- krooni või 10000.- marka

3 küünart 105.- krooni või 10500.- marka

3 1/2 küünart 115.- krooni või 11500.- marka

4 küünart 120.- krooni või 12000.- marka

**1 kangaküünar = 55 cm (1 tavaline küünar= 53 cm)

…………………………..

Artikkel Ebba Sarali eluloost tema 50.a. juubelil

Rahvaleht 1940, 9.,mai. nr, 106 N – Ebba Saral 50-aastane.

10 mail pühitseb Ebba Saral, meie silmapaistvamaid avaliku elu naistegelasi, oma 50 a. sünnipäeva.

Ebba Saral (sünd. Vimberg) sündis 10.05.1890 Pihuveres Virumaal põllumehe tütrena. Kodukohast on pärit ka ta käsitöö harrastus, mis kujunenud juubilari mitmepalgelise elutöö kesksemaks osaks. Juubilari ema, Liide Vimberg, korraldas juba 1905.a. oma talus kudumiskursusi ja seal valmistatud töödega esines ka Tartu eesti põllumeeste seltsi näitusel. Siit saabki alguse Ebba Saralt peaaegu katkestamatu side nimetatud seltsiga. Kui dr. 0. Kallase õhutusel selts 1907 a. auvel korraldas esimesed käsitöö kursused, millega pandi alus kogu meie kodukäsitöö edasisele arenemisele – siis oli neil kursustel juhatajaks 17 aastane Ebba Vimberg. Kursuste eesmärgiks oli anda uut sisu maitselagedaks jäänud kodukäsitöö harrastusele.

Juubilar on aastate kestel kaasa löönud igal pool, kus on olnud tegemist kodukäsitööga. Nii on ta olnud meie näitustel käsitöö väljapanekute korraldaja ja auhindaja, samuti on vajatud ka tema kaastööd välismaiste näituste korraldamisel. Ja see on sündinud nii, et meie käsitöö on võinud saada parimate asjatundjate kiituse ja tunnustuse osaliseks. Ebba Saral on olnud mitmete ajakirjade kaastööliseks, kudumiskursuste juhatajaks jm.

Kui meie riikliku iseeeisvuse ajal on asutatud rida kutsekoole, mille ülesandeks meie kodukäsitöö arendamine, siis on ka siin osa Ebba Sarali tööst. Kõige selle juures on juubilaril jätkunud jõudu oma kutsealase töö kõrval osa võtta ka paljudest ühiskondlikest üritustest, nagu naiskodukaitse, naisorganiatsioonidest, hoolekandetööst jne ja aega ka veel isiklikuks eluks. Proua Ebba Saral on tuntud Tartu ülikooli õppejõu prof. Karl Saralt abikaasa ning üleskasvatanud kolm last.

……………………………………..

Ebba Marie Saralist sai pärast abiellumist ja Tartusse asumist (1922) Eesti naiskäsitöö tuntumaid korraldajaid ja juhte. Ta käis kodundust ja käsitööd õppimas ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Sveitsis. Ta oli ajakirja Taluperenaine kudumisosakonna juhataja, Tartus juhatas sealse Naisseltsi kudumiskursusi ja käsitöökoda jne. Ta oli ka Tartu Naiskodukaitse rajaja ja juht. Tallinnas oli tal Eesti suurim kodukäsitööäri.
1941. aastal küüditati Siberisse – Ebba, Karl ja kaks poega. Loomaarstist tütrel Viiul õnnestus pääseda ja ta läks ära välismaale. Ebba Saral lasti maha 20. IV 1942 Sverdlovski obl Sosva laagris. Karl Saral hukkus 16. II 1942 Tomski obl Krivoseino raj. Pojad tulid Siberist tagasi.
1991.a. avati Pihuvere taluhoovis mälestuskivi Ebba Marie Saralile

loe rohkem Pihuvere talu ajaloo kohta