blog.iidadesign.eu
30. juuni algusega kell 11.00
Grupi suurus kuni 15 inimest. Palume registreeruda! sillaotsa@velise.ee
Pilet: 3 EUR
http://www.velise.ee/saurus/index.php?id=222316
Leidsin hea postituse allolevalt blogiaadressilt. Loodetavasti autor ei pahanda, et selle siin avaldan. Viitan algallikale nagu kord ja kohus.
http://kalletytar.wordpress.com/2010/01/25/koitapp/
Koitapp
Arktiline külmus on kuduja suur sõber, võiks öelda, et isegi võitluskaaslane. Esiteks muidugi seetõttu, et karmi pakasega on kõige mõistlikum toas istuda, ahju kütta ja käsitööd teha. Teiseks on pakasest kasu kõikusugu koledate elajate hävitamisel, kes kallist lõnga purema kipuvad.
Lisaks kõige tuntumale kahjurile – riidekoile, võib ühes tavalises majapidamises leiduda veel kasukakoi, vildikoi, vaibakoi, harilik nahanäkk, täpiline nahanäkk ja veel terve rida väikseid vastikuid olevusi, kes oma elutegevuse käigus tekstiile, lõngu, nahka, puitu ja paberit õgivad.
Praegusel ajal on kõige otstarbekam viia kõik tekstiilid ja looduslikust kiust lõngad-niidid talvituma mõnda varjulisse kohta, kus õhutemperatuur oleks alla -18 kraadi. Järsk külmutamine teeb lõpu enamusele tekstiilikahjuritele. Koivastsete hävitamiseks tuleks tekstiile külmutada vähemalt 10 tunni jooksul. Oluline on, et temperatuuri muutus oleks järsk. Järk-järgulise temperatuuri alanemisega suudavad kahjurputukad kohaneda ning võivad üle elada väga madalaid temperatuure. Toatemperatuurilt -20 kraadise pakase kätte viimine peaks seega piisavalt efektiivne olema. Kindluse mõttes võib külmutamist 3-4 korda korrata.
Samuti teeb koidele lõpu kõrge kuumus, mis toimib oluliselt kiiremini. Koid hukkuvad +40 kraadi juures juba 4 tunniga. Kuumusega koide vastu võitlemiseks võib lõngu ja kangaid aeg-ajalt kütmise ajaks sauna viia. Muidugi tuleb sel juhul jälgida, et kuumus kangastele-lõngadele liiga ei teeks.
Külmutamist ja kuumutamist võib profülaktika mõttes praktiseerida paar korda aastas.
Samuti on palju kasu lihtsalt tekstiilide tuulutamisest. Koimunad on tekstiilile kinnitunud üsna nõrgalt ning kukuvad tuulutamise käigus maha.
Igasugu vängelõhnalistest taimedest (koirohi, lavendel, eukalüpt, sookail, soolikarohi jm) on abi koide peletamisel, kuid kui koiliblikas on munad juba munenud, pole lõhnadest enam mingit abi. Vastseid lõhnad ei häiri, nemad tegelevad oma kõhu täitmisega. Koide looduslike peletajatena on tõhusad ka kastanimunad ja vürtsid – nelk, loorber, kaneel jms.
Igasugu keemiliste koitõrjevahendite kasutamist soovitan vältida. Mürgid, mis peaksid koisid eemale hoidma, jõuavad tekstiilide kaudu inimese organismi ning koos koidega mürgitame ka iseennast.
Igasugu tõrjevahenditest on abi ainult koide tõrjumiseks, aga mitte nende hävitamiseks. Kui on märke koi tegutsemisest, ei piisa lihtsalt mürgise aerosooli piserdamisest. Koinakkuse avastamisel tuleb teha põhjalik puhastus. Kahjustunud tekstiile on edasisest hävingust päästmiseks kõige otstarbekam külmutada või kuumutada. Kahjustusteta kangaid-lõngu võib kindluse mõttes tuulutada ja läbi pesta.
Kindlasti tuleks eelnevalt läbi pesta suveks hoiule pandavad villased riided, sest koivastsed ei tea paremat suutäit kui higine villane kangas.
Koide vastu võitlemisel on abi ka sellest, kui hoida tekstiile kohas, mis pole koile elukohana vastuvõetav. Tänu traditsioonilise eesti majapidamise juurde kuulunud rõivaaitadele on aastasadu koidest puutumatuna säilinud tuhandeid looduslikust kiust valmistatud tekstiile, sest aidad ei pakkunud koidele paljunemiseks soodsaid tingimusi.
Koidele on sobivaim stabiilse temperatuuri ja õhuniiskusega ruum, kus puudub tuuletõmme. Seega peaksid moodsad nn passiivmajad olema tõelised koiparadiisid.
Kasulik lugemine K. Konsa “Konserveerimisbioloogia”.
Sillaotsa Talumuuseumis õpetatakse soovikorral taimedega värvimist. Lõnga värvimine kuulus ka Kangakudumise Suvekooli kavasse. Õpetus ise on väga lihtne. Tarvis on värvi andvaid taimi, mis tuleb eelmisel päeval vette likku panna ja millest hommikul keedetakse tõmmis. Keedetud tõmmisesse segatakse maarjajääd, vaskvitrioli või raudvitrioli, asetatakse niiske lõng ja keedetakse madalal kuumusel tund aega. 
Maarjajää kinnitab taimes oleva värvaine. Vaskvitriol kinnitab ja muudab värvaine rohekaks. Raudvitriol kinnitab ja muudab värvaine pruunikaks. Pildil on taimedega värvimas Raplamaa Käsitööseltsing Süstik.
Lõimelõngad tuleb kliisterdada siis, kui nad on ühekordsed ja lõdva keeruga. Kliisterdamine teeb lõngad kõvemaks ja libedamaks. Lõimelõngu võib sobiva harjaga kliisterdada kangastelgedel niitest tagapool, kuni tagumise rindpuuni (lõnga pakuni), kuid seda võib teha ka käärimise käigus käärpuul. Lõimed peavad olema ühtlaselt kliisterdatud. Tuleb jälgida, et lõimelõngad selle töö juures ei katkeks.
Linase lõnga kliisterdamise segu (2,5 naela lõnga):
5 liitrit vett
100 gr nisujahu
15 gr steriini
20 gr seepi
Seep ja steariin sulatakse keevas vees ja lisatakse külmas vees segatud jahu. Segu keedetakse 1/2 tundi vahetpidamata segades
Võib veel kliisterdada rõõsa piimaga, millel koor on ära võetud, kuid selle mõju on väiksem.
Villase lõnga kliisterdamine (2,5 naela lõnga):
5 liitrit vett
50 gr. nisujahu
20 gr vahaseepi
10 gr steariini
Kui lõngad on karedad lisatakse juurde klütseriini ehk masina õli.
Peale ketramist tuleb lõngu 3-4 korda pesta 45-50° soojuses.
5 naela lõnga:
esimene vesi: 150 g soodat
teine vesi: 110 g soodat ja 200 g seepi
kolmas vesi: 200 g seepi
Sooda sulatatakse ühes nõus, seep teises ja lastakse läbi sõela pesuvee hulka. Pesuvesi segatakse. Lõnga ei tohi pesemise ajal väga segada ja väänata, sest see võib hakata vanuma. Lõnga vihid riputatakse keppide peale, mis omakorda toetatakse nõu servadel. Lõnga tõstetakse keppidel edasi, kuni see tundub puhas.
Valgete lõngade pesemisel ei tohi palju soodat kasutada, see teeb lõngad kollaseks.
Kergelt kedratud lõngade pesemiseks ei ole soovitav seepi lisada, kuna see soodustab vanumist. Loputada ainult külma veega.
Kasutatud kirjandus:
K.Konsin “Kudumid” 1979 kirjastus “Kunst” Tallinn
L.Varimõis “Kangakudumise õpetus ühes 213 mustriga” 1927 Autori kirjastus Tartu