Üldiselt kanga pesemisest:

Pesemiseks peab vee sisse segama kas seepi, soodaleelist, ammoniaaki või tuhaleelist.  Jämedam ja paksem riie tarvitab rohkem aineid, kui õhem riie. Kareda veega ei ole soovitav pesta, sest see sisaldab palju lupja. Mida karedam vesi seda rohkem peab lisama seepi ja soodat. Kõige parem pesemiseks on vihma või järve vesi.

Lehelisega pesemine

Lehelis ehk puutuhaleotis on väga vana pesemisvahend, mida valmistati peamiselt lehtpuutuhast, parim oli kasepuutuhk. Tuhale valati peale tuline vesi ja segati. Mõne aja pärast lahus selgines ja peale tekkis libeaine. Leelise kangust sai proovida munaga. Kui muna peale jäi oli tuhaleelis tugev, kui aga põhja vajus, oli lahja.

Seebi keetmine

Seebikeetmine on meile tulnud arvatavasti keskajal sakslaste käest, varem tuntud juba Vana-Idas. Enne seepi kasutati leelist. Vanasti tarvitati palju loomarasvast kanges leelises keedetud seepi, kuigi searasv pidi parem olema ja sellest tehtud seep rohkem vahutama.

Seebikeetmise esimeses etapis lahustati rasvu, keetes neid tuhaleelises, hiljem, XIX saj teisel poolel, seebikivi (NaOH) lahuses. Keedeti seni, kuni keedus muutus esialgu piimjaks, siis paksenes ja hakkas mõla külge kinni jääma. Leelist tuli keedusele lisada osade kaupa, mitte korraga. Seebi küpsust prooviti segu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ja jahtudes tõmbus pisut häguseks, tekkis selle hangunud tilga ümber õrn piirjoon, mis tähendas, et seep on valmis.Väljasoolatud seep tuli nüüd puhtaks ehk klaariks keeta. Liigne vesi auras seebi pinnalt ära. Jahtumise käigus tekkisid seebi pinnale suured mullid, keedeti seni, kuni need kadusid, seejärel jäeti seep patta hanguma. Jahtunud seep lõigati lahti ning pandi kuiva ja sooja kohta vähemalt pooleks aastaks. Pärast sellist seismist oli seep valmis. Keedunõu põhja jäänud seebipära ehk soop kõlbas hästi mustemate riiete ja põranda pesemiseks. Perenaistel oli vanal ajal kombeks saada palju seepi, pööramata tähelepanu seebi headusele.

Parim seep pidavat tulema hülgerasvast, see vahutab hästi. Vaesematel aegadel aga olevat kuulu järgi saartel seepi keedetud ka silgust. Võib arvata, et hästi see ei lõhnanud!

Seebikeetmise retsept:
10 kg rasva (lõpnud loomad, toiduks kõlbmatu liha)
1,0 kg seebikivi (naatriumhüdroksiidi NaOH)
0,5 kg kampolit
0,1–0,2 kg keedusoola
Keeta ühtlasel tulel 4–6 tundi esialgu pidevalt segades. Keemise käigus lisada vett selles osas, mis auruna eraldub. Vältida ülekeetmist!

Linase kanga viimistlemine:

  1. Telgedel maha lõigatud linane kangas pandi paariks päevaks leigesse vette likku.
  2. Kolgiti
  3. Hautati- märg kangas asetati anumasse, mis kaeti pealt takuse kangaga. Kanga peale raputati lehtpuutuhka ja valati üle keeva veega, kuni kogu pestav kangas oli kaetud.  Mõne tunni pärast lasti vesi tõrre põhjas oleva augu kaudu välja. Keevat vett tuli valada mitu korda, sest hautamine kestis terve päeva. (On keedetud ka tuhaleelises, selleks asetati paja põhja õlest rõngas, et kangas põhja ei kõrbeks. Mõnel pool pandi kangas enne keetmist veel kuni nädalaks leelisesse likku)
  4. Loputati
  5. Laotati kuivama
  6. Nädal hiljem korrati hautamist ja nii kolm nädalat järjest.
  7. Pleegitati- pleegitamine toimus viljapuuaias, koplis v heinamaal. Pleekimise ajal piserdati kangaid veega. Pleekimist soodustas kaste. Kanga servadesse tehti lõngast aasad ja kinnitati kangas puupulgakestega maa külge. Kanga külgi tuli vahetada. Pleegitamine kestis kuu aega.
  8. Keedeti veelkord leelisega
  9. Kuivatati
  10. Kolgiti puukurikaga või vaaliti siledaks. Silendamiseks võidi kasutada veel linalõgutit.

Kui taheti puuvillasele või linasele kangale läiget saada triigiti neid paremalt poolt.

Villase kanga viimistlemine:

Villast kangast vanutati seebi ja leelisega. Villase kanga vastupidavaks muutmisel kasutati erinevaid vanutamise võtteid

  • seebitatud kangast nühiti suurema kummuli keeratud puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, nööridega mähitud laual, uksel, redelil või karuäkke peal, linalõuguti vahel.
  • Kihnus tallati kangast jalgadega toobris
  • Vanutusrull- puupakust õõnestatud madal küna, mille põhi oli seest sooniline. Küna massiivne kaas oli ka seestpoolt sooniline. Kaane küljes oli kuni 6 puupulka/käepidet, mis võimaldasid kuuel inimesel korraga kaane edasi-tagasi liigutamisest osa võtta. Kokkuvoldidtud kangas asetati molli põhja ja nihutati aegajalt edasi, kuni kogu kangas oli vanutatud

Kui näpu vajutusel jäi kangasse jälg, oli kangas piisavalt vanunud.

Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi peale leibade väljavõtmist 2-3 tunniks ahju õlgedele kuivama. Kangarulli paremaks pressimiseks asetati sellele laud kividega vajutuseks. Vahel visati ka üle pennipuu või puuoksa, õmmeldi otsad kokku ja asetati õmbluse kohale kividega koormatud laud ning jäeti kangas kuivama ja venima.

Kasutatud kirjandus:

K.Konsin “Kudumid” 1979 kirjastus “Kunst” Tallinn

L.Varimõis “Kangakudumise õpetus ühes 213 mustriga” 1927 Autori kirjastus Tartu

Maaleht