IIDA – käsitööblogi ja kursused

Marie Voolens rahvariietes. Foto E.Leinbock 1925.

Allolev tekst on Elli Küttimi üleskirjutus vestlustest Viiu Piheliga Hiiumaa Kõpu poolsaare rahvariietest 1959. aastal.

…/Kurdus kuub vöis ka mütmet värvi olla. Need kurrutati ahjus leibte pääl. Ma isegi kurrudasin omale ühe kuue sedasi ää. Mina lappisin kurrud sedasi ilusti üksteise körvale ja vajutasin tulised leivad nende pääle ja panin siis koos leibtega ahju kuivama. Need kurrud seisid siis tüki aega sees.

Seda ma nägin küll ka, kuidas Pimmi Aet käiseid kurrudas. Ma oskaks seda järele teha küll. Siis pidi karduli tärklist olema. Senest tehti siis kliister. Sene sees kastis ta siis näpud märjaks ja vedas siis kurrud vastu laua äärd. Tal oli sesune kurrudamise laud, et ühe külje pääl oli vähene äär ühtepidi ja teise külje pääl teistpidi. Sinna vastu ta siis vedas need kurrud. Ühe külje kurrud ühe ääre vastu. Siis keeras laua ümber ja vedas teise külje kurrud teise ääre vasta. Nee kuivadas ahjus ää ja siis pärast kurrudas seljataguse. Laud oli nii lai kui käised./…

Katkend on võetud raamatust “Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle…” Lood Hiiumaa Kõpu poolsaare inimestest, paikadest, sündmustest ja igasugustest juhtumustest. Põnevad ja naljakad lood on jutustatud erinevate inimeste poolt. Raamatust võib lugeda Hiiumaa rahvariiete kohta, juhtumusi seoses laevadega, elust Kõpu mõisas, Kõpu kangetest meestest ja naistest ning Kõpu poolsaare priinimedest ja perenimedest. Mahlakd jutud eesti elust tsaariajal.

Sillaotsa Talumuuseum Velisel palus mul kirjutada eessõna seal avatavale näitusele “Raplamaa koolide lapitekid”. Ma ise ei ole lapitehnika viljeleja, kuid saadud vihjete ja interneti abiga koostasin alloleva teksti, mis võib olla lihtsalt kasulikuks lugemiseks.

…………….

Eestis ei ole lapitehnikas tekstiile möödunud aegadest palju säilinud, neist ei ole kirjutatud ega neile erilist tähelepanu pööratud. Tehnikat võime kohata nii rõivastuses kui kodutekstiilides. Rõivastuses on heaks näiteks naiste rahvariiete juurde kuulunud taskud, kuid kangatükkidest valmistati ka sisustuses vajalikke esemeid­- seina-, põranda- ja vooditekke. (Mõnelpool on öeldud, et vaibaks kutsuti kangastelgedel kootud eset. Poeriidest valmistatut nimetati tekiks.)

Põrandateki valmistamiseks võidi rohkem kasutada villaseid kangajääke, seina- ja vooditekid tehti segamaterjalidest ehk sellest, mis parasjagu käepärast oli. Tavaliselt kasutati sitsikanga jääke ja vanu riideid, mis oma aja olid ära elanud. Selles valguses ei ole tänapäeva taaskasutusteema kuidagi uudne mõtteviis, pigem võiks öelda, et meie esiemad olid selles vallas isegi edukamad.

Vatitekkide valmistamiseks kasutati erilisi raame, mille taga istudes sai mugavalt teppimise tööd teha. Riho Saardi raamatust „Luidja – värav Kõpu poolsaarele“ võib lugeda, kuidas Hiiumaal vatitekke valmistati: ” Korraldati ka teki tegemise talguid. Selleks olid tehtud suured raamid, millele laotati riie, tekivooder, vatikiht ja pealisriie. Naised istusid ümber raami kuuekesi. Tugev linane niit hõõruti kriiditükiga üle. Üks hoidis ühest niidi otsast, teine teisest otsast. Niiti riide kohal pingul hoides tõmmati seda, nagu pillikeelt sõrmega ja riidele jäi valge kriidine joon, mis tikiti läbi. Niimoodi töötades said uudised, külajutud ja naljad räägitud ja vatitekk ühe õhtuga valmis.”

Üks ebatraditsioonilisemaid lapitehnikas tekstiile on Kodaverest pärit põrandavaip, mis on õmmeldud justkui tekstiilist soomustest (A530:6 ERM). Üldiselt olid lapid aga ikka ruudukujulised.

Tänan siinkohal Eva Orlova-Palusalut kasulike viidete eest.