Lillelaua taassünd
kommenteeri jaanuar 18th, 2011 artiklid · UUSKASUTUS
Ajakirja “Käsitöö” veebruari numbrist saad lugeda ühe lillelaua saamisloost, mis on valmistatud 30-nendatel ja leiab taaskasutust tänapäeval.
blog.iidadesign.eu
Ajakirja “Käsitöö” veebruari numbrist saad lugeda ühe lillelaua saamisloost, mis on valmistatud 30-nendatel ja leiab taaskasutust tänapäeval.
Artikkel on valminud ajakirja “Käsitöö” tellimusel ja ilmub juuli numbris.
Lauad ja riiulid – uus vana
Mulle meeldib vana mööbel. Oluline on ka säästlikkus, minu jaoks on tähtis kulutatud aja ja materjali ning saadud tulemuse suhe. Kui vajan näiteks lauda, siis esmalt mõtlen, kas mul midagi juhuslikult juba olemas ei ole, sest poode rünnata ja tohutust virvarrist midagi valida on küllaltki piinarikas. Tavaliselt kipuvad mulle meeldivad asjad olema pigem liiga hinnalised. Raha kulutades hakkan tihti mõtlema, kui palju olen teinud tööd, näinud vaeva ja olnud kasin, et seda koguda, ja kas soovitud asi ikka kaalub üles kogu mu nähtud vaeva.
Laua saamise kiirmoodus
Selline laud sobib nii moodsasse kui ka vanamoelisse interjööri. Lihvi kõigepealt lintlihviga lauaplaadi pind puhtaks. Värv ja mustus eemalda jämedama paberiga ja viimistle peenemaga. Enamasti on vanadel lauaplaatidel ilus puidusüümuster ja kasutati hästi laiu planke. Puitpind on käe all soe, võrreldes klaasiga isegi pehme. Kunagi nühkisin puhtaks ühe laua ka tervenisti ja tean, kui palju selleks aega kulub. Seekord otsustasin lauaplaadist järele jäänud mööbliosad üle värvida.
Eemalda vana lahtine värv ja pese laud puhtamaks. Paigalda paberteip lauaplaadi peale, umbes 1 cm kaugusele laua servast, ja värvi kõik allapoole jäävad osad üle. Võimalus on ka lihvida kogu lauaplaat, mille saad jalgadest eraldada.
Sahtlid seinale!
Laudadega tegeledes tulid lagedale ka vanad sahtlid, millel puudus otstarve. Kuna käed olid juba värvised, otsustasin valmistada ka riiulid. Sahtlile saad teha plaadikeste ja liistude abil sobivad jaotused ning kasutada saadud riiulit väiksemate asjade hoidmiseks: köögis säti sellele nõud, maitseained ja muud purgid, toas hoia sellel raamitud pilte, DVD-sid ja muud sarnast kraami. Oled leidlik, säästad aega ja omaaegset korralikku tisleritööd.
Seekordne mööblitaastamislugu ajakirjas KÄSITÖÖ on nagu muutumismäng. Minu töölaual on tool, mis pealtnäha on täiesti kasutamiskõlbmatu. Kattekangas on katki, poroloon turritab välja ja vahust sisuga käetoed on ära vajunud, kuna keegi on armastanud nendest seda imelikku sisumaterjali välja nokkida. Kuid ma olen õppinud hindama mööblit hoopis teiste märkide järgi. Ma jälgin neid osi, mida ma parandada ei saa või mis on liiga kulukas ja aeganõudev. Näiteks metallist ja kroomitud osi, spoonikahjustusi, vedrude seisukorda. Sellel toolil on üsna hästi säilinud kroomitud keerlev jalg, vedrude asemel on kummiribadest põhi ja polstriks poroloon. Asun ootusärevalt ja hoolikalt lammutama. Hoolikalt lammutamine tähendab, et eemaldan samm‐sammult kanga ja polsterdusmaterjalid. Kasulik on isegi pildistada, kui kahtlustad, et ei suuda täpelt kõike meeles pidada. Mina hoian kõik eemaldatu töö lõpuni alles. Uued kangad ja porolonid lõikan tavaliselt vanade järgi välja. Kui kõik eemaldatu alles hoida siis on meeles uuena need polstriosad ka tagasi panna. Mõnikord on osa polstrist võimalik taaskasutada, siin eemaldasin aga kõik kuni puitraamini. Taastamistöö käigus liimin kinni logiseva puitraami, panen uued poroloonid ja täidan käetugedes olevad augud ehitusvahuga. Lisan siia‐sinna naturaalset vatiini ja katan tooli uue kangaga. Nii saan täiesti masendavast ja kurvast toolist väga positiivse ja modernse istme. Seda vaadates ei suuda isegi uskuda, et pildil olev ese on pärit sügavast nõukogude ajast.
Materjalid ja töövahendid
Töö käik
See on teine novembrikuu kaastöö ajakirjale Käsitöö, mille tegime koostöös Teet Tiits-uga (Sisustustehas)
“Vaja oli sellist põrandalampi, mis täidaks ka väikese laua funktsiooni. Tarvis ju toetada prille, raamatut või sukavardaid. Tegime puidutöökojas inventuuri, mille käigus leidsime tüki MDF-i, kummalised treidetailid ja vanad sahtlisangad. Kupli leidsime vanavarapoest ja nii see lamp hakkas kuju võtma. Mdf-ist tuli välja just sobiv kast, treidetailidest said jalad ja lülitinupp. Varre pidime siiski spetsiaalselt valmistama. Kupli katsime lillelise sitsikangaga. Ja selline ta saigi- väga isepäine. Algul võõrastad, aga sõbruned peagi. Sobib esikusse, elutuppa või magamistuppa, sellega saab kujundada kohvikut või sisustada hotelli fuajeed.
PS! Panin lambile nimeks “Läbi lillede” ning seda võib näha Solaris-es asuva Apollo raamatupoe kohvikus.
Eva-Liisa
Jõulud on tihti seotud meeldivate mälestuste ja üsna kindlate traditsioonidega. Kapist võetakse vanaemadelt pärit linased laudlinad, otsitakse välja pidulik serviis ja küünlajalad, helistatakse vanale tuttavale, toitu valmistatakse erilti pikalt ja põhjalikult, jne. Paljudele kindlatele harjumustele vastukaaluks pakun välja idee kujundada jõulud mõnes muus värvitoonis, kui oleme tavaliselt harjunud. Sain inspiratsiooni vanadest tapeedimustritest, nõudest ja kuuseehetes ning pean sellele aastal hoopis rohelisi jõule.
I Kaastöö ajakirjale Käsitöö.
Mõnikord on kasulikum olemasolev vana voodi korrastada, kui hakata organiseerima uue voodi ostmist. Linnas ei ole näiteks vana voodit võimalik lihtsalt korterist välja tõsta, peab organiseerima transpordi prügimäele. Samuti on tülikas käia poest poodi, et uut leida, sest sobiva hinnaga voodit, millel ka rahuldav välimus on, ei ole lihtne leida. Võibolla seisab teil juba kuskil mõni rudvoodikarkass, millega te pole siiani suurt midagi peale osanud hakata. Või silmitsege maal tähelepanelikumalt oma naabri õueväravat. Nii tavapärane asi nagu kahepoolne värav võib osutuda hoopis raudvoodi kaheks otsaks nagu minul juhtus.
Sobiva kusheti leidmisel raudvoodi pehmeks osaks oli mul lihtsalt õnne ja nii tekkiski idee üks uus mõnus voodi teha. Seekord sai sellest lastetoa voodi: voodikarkassi värvisin valgeks läikiva värviga, puidust jalanupud roheliseks. Roosa kattekangas on suures osas puuvillane, kuid väikese polüestri sisaldusega, mis annab sellele vastupidavuse. Kuna voodi tuli päris kõrge, toob lilleline alläärekant visuaalselt rõhuasetuse madalamale.
Vedrudega pehmet mööblit on mõtekas ise kohendada ainult siis, kui vedrud on terved, see tähendab, et ükski vedru ei turrita mööblikangast välja.
Vajalikud materjalid:
Töövahendid:
Töö käik:
Hinnake oma aega, eesmärke ja vana mööbli seisukorda.
Kavandage värvid voodiraamile ja kangastele.
Kui raudvoodi on reformiga, siis lõigake reformiosa ära selliselt, et alles jääksid ainult külgrauad.
Puhastage, lihvige, kruntiga ja lõpuks värvige voodikarkassi osad.
Vormige kattekanganurgad sissepoole ja kinnitage peitepistetega.
Siluge ja kinnitage nurgad põhja alla.
Lõigake sobiva laiusega kant (näiteks 8,5 cm koos ärapööramistega). Pilt 8-10
II Kaastöö ajakirjale KÄSITÖÖ.
Kauplesin selle laelambi ühelt tuttavalt, kes on samuti suur vintage ja üldse vanamööbli austaja. Kahjuks ei oska, ega julge lambi päritoluaastat arvata. Kuskil ei olnud ka ühtegi vihjet, kuigi nõuka-ajal armastati väga seerianumbreid ja aastaarve toodetele märkida.
Selle valgusti juures köitis mind suurus, kuju ja iludetailid. Lambi läbimõõt on 80 cm, mis tähendab, et kui kõik pirnid põlevad, annab ta küllaldase üldvalguse elutuppa või tööruumi. Mina kasutan seda tööruumi valgustamiseks, kuna elutoas eelistan hubasemat õhkkonda. Kroomitud detailid peegelduvad meeldivalt valguses ja annavad mustale põhikarkassile sära. Mulle meeldisid väga ka originaalkuplid, kuid mõned neist olid mõranenud ja kuna pirnipesad on tundmatust, õhukesest, kollasest metallist, mis on ajapikku kõva kätt tunda saanud, polnud pirne võimalik korrektselt pesadesse keerata ja sealt vahetamiseks kätte saada. Nii-siis eemaldasin vanad klaaskuplid, kuid pirnipesad jätsin alles. Nüüd oli neile vaba ligipääs ja ei pidanud kümne küünega pirne vahetama.
Sobivate pirnide valimine osutus väga huvitavaks. Soovisin olla säästlik ja veeretasin mõtet led-pirnidest. Nimelt on led-pirne ka E27 sokliga, mis tähendab seda kõige tavalisemat kasutuses olevat pirnipesa. Led-pirnidel on ka väga huvitavaid kujusid. Osadel on valgusallika taga ribid nagu radiaatoril. Poes spetsialistiga rääkides selgus aga, et led-üldvalgusest võiks rääkida alles kolme aasta pärast. Sain teada, et led valgus muudab veidi värve ja seetõttu võib olla eluruumides harjumatu. Teine võimalus säästvalt läheneda oli kasutada säästupirne. Minu üllatuseks on keeduspiraale meenutavate säästupirnide kõrval müügil ka ilusad valgest piimklaasist pallikujulised säästupirnid. Ja kuna ma ei suutnud led-valgusti ufo-likule väljanägemisele vastu panna, kujundasin laelambi kompromisseks osaliselt säästu- ja osaliselt led-pirnidega. Valgus ei tundunud võõras ja seega võite julgelt katsetada.
Täname Silmani Elekter
Elan praegu majas, mille valmimisaasta on 1962. Tavaliselt ma vaimustun vanadest majadest ja soovin neid korrastada nende ehitamise aja stiilist lähtuvalt. Maja, kus elan on tolleaegne tüüpprojekt, millist võib kohata üle Eesti nii linnades, kui asulates.
Mõned aastad tagasi siia kolides, tekkis mõte osta inimestelt vanu, kapinurka seisma jäänud tapeedijääke (aastatest 60-80), et siseviimistlus oleks võimalikult ajastutruu. Allpool näited nendest:
Üks minu pere kaudu tuttav inimene sai Amsterdamis poole maja omanikuks ning ütles, et ta ei tee järgnevad kaks aastat muud, kui tutvub oma uue/vana majaga.
Olen oma elu jooksul mitme majaga tutvust sobitanud. Tavaliselt alustan seda pööningult, sest tõde ilmneb millegipärast hüljatud asjadest. Kuid kõige esimeseks pühin põranda puhtaks ja panen lilled vaasi.
2009-02-19
www.inkodu.ee
Kuna valmistan pikeetehnikas mööblikangast, mis ise on üleni naturaalne, siis oli ahvatlus pakkuda samas võtmes ka pehmet mööblit.
Olen märganud, et hinnatakse enam päevi näinud tigudiivanit, mille kangas narmendab ja millest merihein välja turritab, kui vana välja pudeneva poroloniga pehmet mööblit.
Olles ise suur vana mööbli austaja renoveeriksin pigem kogu oma kodus leiduva mööbli kui ostaksin uue. Vana mööblit on lihtne taastada, kuna pehme mööbli karkassid on täispuidust ja neid on lihtne asendada või parandad.
Sama lugu on ka kõva mööbliga, mis vanasti valmistati kas täispuidust või tislerikilbist (puitsõrestik, mis on mõlemalt poolt vineeriga kaetud, ning viimistluseks spoonitud või värvitud).
Ma ei suuda ette kujutadagi tänapaevase mdf- ja saepuruplaadist mööbli taastamist viiekümne aasta pärast. Ilmselt suurt osa praegu loodavast mööblist selleks ajaks säilinud ei ole. Ajalukku jääb vaid märsõna – tarbimisühiskond.
See meriheina sisuga diivan on taastatud vana ja kaetud minu poolt valmistatud naturaalse kangaga.
MÕNED NÄPUNÄITED VANA DIIVANI TAASTAMISEKS!
Minu viimase aja kireks on pehme mööbli taastamine. Päris vedrusidumist ma siinkohal õpetama ei hakka, aga kuidas teha iluravi ja kattekanga vahetust, seda küll.
– eemaldada vana mööblikangas v. kangad
– eemaldada vanad polstrimaterjalid- vatiin, hobusejõhv, merihein jne
– eemaldada vedrusid kattev jutekangas ja vedrud
Ühesõnaga eemaldada kõik, et alleks jääks ainult puitkarkass.
– vajadusel remontida puitkarkass, lisada rihmad või traadid, millele toetuvad vedrud, siduda vedrud (see on kõige aeganõudvam), katta vedrud jutekangaga, lisada meriheina-, hobusejõhvi- ja vatiini kihid, katta aluskangaga ja mööblikangaga.
Ühe diivani taastamine võib võtta aega kuni 1 kuu.
Raskeim ja aeganõudvam osa on vedrude sidumine, milleks on vaja rohkem oskusi. Ka kangavalikul peaks olema veidi silma, sest kanga muster ja mööbli vorm ei tohiks vastuollu sattuda ja üksteist häirima hakata. Kõige lihtsam on järgida traditsioone.
Tulemuses ei pea pettuma!
Eva-Liisa Kriis, tekstiilidisainer