Näitus “Suurrätt- kavandamine ja tehnikad”

kommenteeri

Toimumise koht ja aeg: Tallinna rahvaülikoolis Estonia pst. 5A 1.veebruar-1.märts 2011 aastal. Näitus avatakse 31. jaanuaril kell 17.00. Kõik huvilised on oodatud!

Näitusel on eksponeeritud 8-10 eriilmelist suurrätti koos rakendustega. Enamus nendest vanad, osad pärit Märjamaa valla Sillaotsa Talumuuseumist, ülejäänud erakogudest.

Esemete eksponeerimise eesmärgiks on tähelepanu juhtimine suurrättidele, mitte   ainult kui ruudulistele toimses tehnikas tarbetekstiilidele, vaid kui valmistajalt väga häid kangakudumisoskusi, tehnoloogilist mõtlemist ja värvitaju eeldavaid esemeid.

Suurrätt tuli kasutusele naisterahva rõivastuses 19. sjandi alguses ja oli nö. kehva ilma kehakate, kaitstes tuule ja vihma eest. Ilmastiku suhtes head omadused annab materjaliks kasutatud villane lõng, mis on ka märjaks saades soojapidav. Tänapäeval, kus me oleme leiutanud palju uusi ilmastikukindlaid kangaid rõivaste valmistamiseks ning sõidame lisaks suurema osa ajast autoga, ei ole suurräti kandmine enam õigustatud. Kuid see vana aja tarbeese õpetab meile head kompositsioonitunnestust, värvimeelt ja erinevaid tehnikaid kangastelgedel kudumiseks. Tänu säilinud esemetele ja nende kaudu, juhendan ka kangakudumise suvekoolis suurräti valmistamise kursust. Sealt saadud oskustega on osalejal hiljem võimalik kududa salle, pleede, sisustustekstiile või rõivakangaid.

Näitusekülastajal on võimalik rätiruudustikelt šnitti võtta ja vanu tehnikaid üles kirjutada, sest rätte täiendavad juuresolevad kangarakendused/mustrilehed.

Suurrätid on Rahvaülikooli ruumides eksponeeritud kuu aega. Seejärel liigub näitus veel kuuks ajaks Sillaotsa Talumuuseumisse Märjamaal.

Näituse koostaja: Eva-Liisa Kriis.

Lillelaua taassünd

kommenteeri

Ajakirja “Käsitöö” veebruari numbrist saad lugeda ühe  lillelaua saamisloost, mis on valmistatud 30-nendatel ja leiab taaskasutust tänapäeval.

pööningult leitud lillealus

ERM-i konkurss

kommenteeri

Eesti Rahva Muuseum kutsub osalema konkursil „Minu lemmik Eesti Rahva Muuseumi kogudest“. Ootame osalema kõiki käsitöötegijaid, kes valiksid muuseumi Eesti rahvakultuuri esemete seast oma lemmiku inspiratsiooniks ning annaksid talle oma kätega uue elu, mõtestaksid tema tähendust ning konteksti kaasajas. Konkursi tähtaeg 31. märts. Rohkem infot leiad, kui vajutad juursolevale pildile.

Helena Oikkonen

kommenteeri

Lapimaalt pärit Helena Oikkonen omandas käsitööõpetaja kutse Tampere Käsitöö- ja Tarbekunstikoolis 1912 aastal. Aasta pärast  jätkas ta õpinguid Hämeenlinnas Fredrika Wetterhofi koolis, mille lõpetas 1914 aastal. Samal aastal otsiti Hämeenlinnast Pihkva oblasti väikelinnas Oudovas (varem ka Gdov) asuvasse kooli käsitööõpetajat ja Wetterhofist soovitatigi Helena Oikkoneni.

Oudovas olid Helena õpilasteks nii veneleased kui eestlased. Neid oli iga aasta kahekümne ringis. Nelja Oudovas veedetud aasta jooksul õppis Helena hästi ära eesti keele.

Sõjasegaduses sattus ta üle Peipsi asuvasse Tartusse ja veetis seal neli aastat. 1923 pöördus Helena Tallinna Naiskutsekooli poole, et saada õpetaja kohta. Õpetajaametit pidades andis ta 1926 aastal välja esimese eestikeelse kangakudumise õpiku „Kangakudumise õpetus“. Õpiku koostamisel on kasutatud soomlaste Emil J. Simola ja Anna Henriksson kangakudumise raamatuid. Helena Oikkoneni loodud mustreid võib leida ka ajakirjast „Taluperenaine“.


Anni Varma (Warma)

kommenteeri

Anni Varma (1891–1957) neiuna Pulk, oli hilisema Eesti Vabariigi diplomaadi Aleksander Warma esimene abikaasa.

Anni Varma oli väljapaistev kooli- ja seltskonnategelane, igati koloriitne kuju, erialase hariduse omandanud Helsingis, hiljem täiendanud ennast Pariisis. Ta oli Tallinnas Tuvi tänavas asuva Naiskutsekooli juhataja aastail 1922–1941 ja Osaühisuse “Kodukäsitöö” juhatuses alates 1927-1937 .

Anni Varma küüditati Siberisse 1949 aastal. 1957. aasta kevadel tuli A. Warma asumiselt tagasi, kuid suri samal aastal.

Anni Varma kirjutas koolijuhataja ametis olles kaks õmblustehnikat puudutavat raamatut. Neid oli esmajärjekorras vaja õppevahendiks, kuna enamus vajalikust käsitöö alasest kirjandusest oli prantsuse ja saksa keelne.

Õmblustööde tehnika I “Pesutöö käsiraamat” välja antud 1930 aastal. Lehekülgi 340. Raamat sisaldab õmbluspistete, tikandite, töövahendite ja materjalide kirjeldust. Sealjuures nimetused on osaliselt toodud ka prantsuskeelsetena.

Õmblustööde tehnika. II, “Rõivatöö õppe- ja käsiraamat” välja antud 1940 aastal. Lehekülgi 613. Raamat sisaldab erinevate rõivaste ja kodutekstiilide õmblemise kirjeldusi ja mõningaid lõikeid.