Sallid, suurrätt ja tekst: EVA-LIISA KRIIS
Fotod: Mark Raidpere
Modell: Karin
Meik: Õnne Rudi
Suurrättide jälgi ajamas
Sillaotsa talumuuseum Raplamaal Velisel on reaalselt eksisteerinud ja iseseisvalt majandanud talu läbi aegade. Viimasel ajal kipun sinna lausa igal nädalal asja tegema. Ilmselt on seal õhustik, mis passib hästi väikeseks jalutuskäiguks ja mõtete tuulutamiseks, umbes nagu läheks maale vanaisa ja vanaema juurde. Ikka näed katkematut tööde ja toimetamiste jada, mis sisendab teatavat kindlustunnet ja kutsub üksiti ka oma kätega midagi korda saatma.
Muuseumis käies hakkasid silma ka suurrätid. Küll on neid partel ja üle voodi otsa visatud, siin ja seal. Neid ei ole tohutu kogus, kuid piisavalt, et edasi anda piirkonnas kasutusel olnud tarbeesemete tehnikaid. Muuseumi kogutud suurrätid on suures osas krepptehnikas, kuigi leidub ka toimseid.
Sidused, lõngad ja viimistlus
Kreppsidus annab krobelise ja koheva kangapinna. Samal ajal ei tohi olla pikki lõngajooksusid. Paremaid kreppe saab suuremate sidustega, kuid alati on püütud arvesse võtta ka oma oskusi ja kangastelje võimalusi. Sillaotsale kogutud krepptehnikas suurrätid on kootud kaheksa tallalaua ja kaheksa niieraamiga. Niietama ja tallama peab järjeliste gruppidena. Toimsele ja krepile lisaks on suurrättides vahel kasutatud toimse algrakendusega ühendatud topeltkanga sidust. Kasutati eriti peent lõnga ning ruudustik oli räti ühel poolel erinev teisest poolest.
Omal ajal kanti suurrätti just tuulise ja vihmase ilmaga, kuna villasel materjalil on hea omadus ka niiskena sooja pidada. Et kangas oleks veel ilmastikukindlam, pesti valmis kootud suurrätte tuhaleelises, mis vanutab ja ajab villasel lõngal kiud harali. Vanutamine muudab kanga tihedaks ja tuulekindlaks, karvasus tõrjub eemale veepiisad.
Sallid, sisustus ja ruudustik
Tänapäeval, kui on leiutatud erinevaid ilmastikukindlaid materjale, ei ole täismõõdus suurräti kandmine enam põhjendatud. Küll kasutatakse neid sisustuses, rõivakangana ja väiksemal kujul näiteks sallina. Kanga tiheduse valik on olenevalt otstarbest erinev. Sallikangas peab olema pehmem ja hõredama soaga kootud (suga nr 30–60) ja rõivakangas või sisustustekstiil tihedama soaga kootud (suga nr 60–80) – need soanumbrid on sobivad kahekordse maavillase lõngaga kududes.
Ruudustikku saab moodustada erinevate võtetega. Kindel on ainult see, et samad triiburütmid, mis lõimeks kääritud, kootakse ka sisse. Sisse võib kududa lõngad samades toonides või vastupidistes toonides kääritavaga. Suurrätis võib olla üks ruudustik, kuid olen näinud kuni kolme eri laiusega ja eri heledus-tumedusastmes olevaid ruute ühes suurrätis. Osa ruudustikke on hajutatud ühest servast teise terve mustrikorra ulatuses, tekitades optilisi efekte ja õhulisi üleminekutoone. Suurräti värvid on tavaliselt mahedad ja tumedapoolsed, kuid proovida võib ka värviküllasemaid kooslusi. Üldiselt on suurrätt olnud kokku õmmeldud kahest kangalaiusest, kuid kooti ka laiadel telgedel või topeltlaia kangasidusega.
Suvekool
Kõiki neid kangakudumise tehnikaid proovisime tänavu suvel Velise suvekoolis maa- ja kirikangastelgedel kududa. Ühendatud topeltkanga puhul võtsime appi koguni arvutiga juhitava telje, sest selles siduses on kasutusel 12 niieraami ja 12 tallalauda.
Kangakudumise suvekool, millest võttis osa 50 naist, sai koos suvega läbi. Suve lõpus kudusin maha viimased kursuslastest kangastelgedele jäänud lõimed. Ja milleks siis veel vormida palav, töökas ja uusi tutvusi täis suvi, kui mitte soojaks ja pehmeks salliks! Salle valmistades eirasin etnograafilise suurräti kudumise põhimõtteid ja kasutasin sissekudumiseks lõngasid selliselt, et tulemus oleks tänapäevane, pehme, kukkuv ja lendlev.
Tänavusest suvekoolist saad rohkem lugeda Iida blogist ja täpsema info järgmise suvekooli kohta leiad Käsitöö 2011. aasta mainumbrist.
Sidused leiad ajakirja Käsitöö novembri numbrist. Lisaks saad lugeda minu pikeetehnikas tekstiilide valmistamisõpetusi.
