IIDA – käsitööblogi ja kursused

Marie Voolens rahvariietes. Foto E.Leinbock 1925.

Allolev tekst on Elli Küttimi üleskirjutus vestlustest Viiu Piheliga Hiiumaa Kõpu poolsaare rahvariietest 1959. aastal.

…/Kurdus kuub vöis ka mütmet värvi olla. Need kurrutati ahjus leibte pääl. Ma isegi kurrudasin omale ühe kuue sedasi ää. Mina lappisin kurrud sedasi ilusti üksteise körvale ja vajutasin tulised leivad nende pääle ja panin siis koos leibtega ahju kuivama. Need kurrud seisid siis tüki aega sees.

Seda ma nägin küll ka, kuidas Pimmi Aet käiseid kurrudas. Ma oskaks seda järele teha küll. Siis pidi karduli tärklist olema. Senest tehti siis kliister. Sene sees kastis ta siis näpud märjaks ja vedas siis kurrud vastu laua äärd. Tal oli sesune kurrudamise laud, et ühe külje pääl oli vähene äär ühtepidi ja teise külje pääl teistpidi. Sinna vastu ta siis vedas need kurrud. Ühe külje kurrud ühe ääre vastu. Siis keeras laua ümber ja vedas teise külje kurrud teise ääre vasta. Nee kuivadas ahjus ää ja siis pärast kurrudas seljataguse. Laud oli nii lai kui käised./…

Katkend on võetud raamatust “Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle…” Lood Hiiumaa Kõpu poolsaare inimestest, paikadest, sündmustest ja igasugustest juhtumustest. Põnevad ja naljakad lood on jutustatud erinevate inimeste poolt. Raamatust võib lugeda Hiiumaa rahvariiete kohta, juhtumusi seoses laevadega, elust Kõpu mõisas, Kõpu kangetest meestest ja naistest ning Kõpu poolsaare priinimedest ja perenimedest. Mahlakd jutud eesti elust tsaariajal.

Sillaotsa Talumuuseum Velisel palus mul kirjutada eessõna seal avatavale näitusele “Raplamaa koolide lapitekid”. Ma ise ei ole lapitehnika viljeleja, kuid saadud vihjete ja interneti abiga koostasin alloleva teksti, mis võib olla lihtsalt kasulikuks lugemiseks.

…………….

Eestis ei ole lapitehnikas tekstiile möödunud aegadest palju säilinud, neist ei ole kirjutatud ega neile erilist tähelepanu pööratud. Tehnikat võime kohata nii rõivastuses kui kodutekstiilides. Rõivastuses on heaks näiteks naiste rahvariiete juurde kuulunud taskud, kuid kangatükkidest valmistati ka sisustuses vajalikke esemeid­- seina-, põranda- ja vooditekke. (Mõnelpool on öeldud, et vaibaks kutsuti kangastelgedel kootud eset. Poeriidest valmistatut nimetati tekiks.)

Põrandateki valmistamiseks võidi rohkem kasutada villaseid kangajääke, seina- ja vooditekid tehti segamaterjalidest ehk sellest, mis parasjagu käepärast oli. Tavaliselt kasutati sitsikanga jääke ja vanu riideid, mis oma aja olid ära elanud. Selles valguses ei ole tänapäeva taaskasutusteema kuidagi uudne mõtteviis, pigem võiks öelda, et meie esiemad olid selles vallas isegi edukamad.

Vatitekkide valmistamiseks kasutati erilisi raame, mille taga istudes sai mugavalt teppimise tööd teha. Riho Saardi raamatust „Luidja – värav Kõpu poolsaarele“ võib lugeda, kuidas Hiiumaal vatitekke valmistati: ” Korraldati ka teki tegemise talguid. Selleks olid tehtud suured raamid, millele laotati riie, tekivooder, vatikiht ja pealisriie. Naised istusid ümber raami kuuekesi. Tugev linane niit hõõruti kriiditükiga üle. Üks hoidis ühest niidi otsast, teine teisest otsast. Niiti riide kohal pingul hoides tõmmati seda, nagu pillikeelt sõrmega ja riidele jäi valge kriidine joon, mis tikiti läbi. Niimoodi töötades said uudised, külajutud ja naljad räägitud ja vatitekk ühe õhtuga valmis.”

Üks ebatraditsioonilisemaid lapitehnikas tekstiile on Kodaverest pärit põrandavaip, mis on õmmeldud justkui tekstiilist soomustest (A530:6 ERM). Üldiselt olid lapid aga ikka ruudukujulised.

Tänan siinkohal Eva Orlova-Palusalut kasulike viidete eest.

Osalesin paar päeva tagasi Eesti Konservaatorite Ühingu poolt korraldataval täiendkoolitusel. Loenguid viib puidu teemal läbi Mati Raal. Kuigi üritus on suunatud rohkem muuseumitöötajatele ja konservaatoritele, oleks kuuldust palju kasu ka tavainimesele. Puitu leidub ju kõikjal meie ümber tarbeesemetena, mööblina, siseviimistluses ja ehitusmaterjalina. Nagu kõikide looduslike materjalide puhul on ka puidul omad kapriisid, milledega tuleks arvestada ja leppida. Loengusari algas päris rohujuure tasandilt, puitmaterjali üldise kirjelduse, selle kuivamisest/kuivatamisest tulenevate omapäradega ning lõpeb mööbli valmistamise tehnoloogia ajaloo ja kirjeldusega. Teemast ei jää välja ka puidukahjurid, seenhaigused ja viimistlusvahendid.

Esimese päeva loengumaterjalid leiad siit…
Teise päeva loengumaterjalid leiad siit…
Kolmanda päeva loengumaterjalid leiad siit…

Lepapuust soalaad näitusel "Suurrätt- kavandamine ja tehnikad". Puukoi ei ole lasknud ennast häirida ei pidevast transpordist, tuuletõmbusest ega keskküttest. Lepp pidi sisaldama kõige rohkem suhkruid, mida koi väga armastab. Lepp oli talupidamises levinud tarbepuu hea kättesaadavuse ja töötlemisomaduste pärast. Foto: Jüri Kusmin

Talupidamises tuleb ikka siit-sealt lagedale vanu kasutamiskõlbmatuid emailnõusid. Eelmisel suvel võtsin osad neist lillepottidena kasutusele, kuid sügisel leidsin nõusid kuurist veelgi -ämbreid, potte ja isegi ühe veekannu. Esemeid sai kokku kena hulk, erinevas värvitoonis ja seisundis. Tekkis mõte anda nõudele selline väljanägemise, et domineerida saaks sinna istutatud taim mitte anum ise. Osad neist soovisin paigutada paekivist ja betoonist treppidele, osad pruuniks peitsitud puidust trepile ja ülejäänud siia-sinna muru sisse. Seda kõike arvestades valisin toonideks halli, pruuni ja musta. Rohkete roosteplekkidega esemed värvisin tumedates toonides ja paremini säilinud heledas ehk halliga. Pildid korrastatud esemetest postitan suvepoole, kui taimed istutatud.

Minu kangastelgede kogusse on toreda juhuse läbi jõudnud Pärnu ARS-ist pärit vöökudumise telg. Arvatavalt on see kasutusel olnud 60-ndatel aastatel. Seade on poolautomaatne, mis tähendab, et soalaadi enda poole tõmmates vahetab ta automaatselt mustrikorduse uue vastu ja kerib valmis töö edasi. Kuduja ülesandeks on vaid koelõnga vahelikku pista. Teljel oleva soa ja kangapõlle laius on 26 cm-t, kuid need võivad olla ka veidi laiemad. Kõrvuti saab olemasoleva soaga kududa kahte või kolme vööd. Piltidel on niieraamid ära võetud ja dobby-süsteem ei ole paigaldatud, kuna vajalikke detaile on liiga vähe säilinud.  Teljel on 16 niieraami ning dobby-süsteemis on olnud umbes 24 mustririda.  Kui saan uued detailid suveks tellitud siis on võimalik sellel teljel kudumist proovida kõikidel kangakudumise suvekoolis osalejatel.

Siia on lisatud pilt ka tänapäevasest dobby-süsteemist. Teljetüüpi iseloomustab küljelt alla rippuv kett. Iga lüli ehk pulk ahelikus kannab ühte mustrikordust. Mida pikem on kett, seda suurem on mustrikordus.

Maateljed ehk lihtteljed olid levinud töövahendiks enne kiritelgede ehk soometelgede kasutuselevõttu.

Kangakudumise suvekoolis on tänase seisuga vabu kohti veel kahes grupis:

• 21.-24. juuli Suurräti kudumine ja topeltkanga tehnikad
• 28.-31. juuli Sisustustekstiilide kudumine- õhulised kardinad ja koekiritehnikas põrandavaibad

Registreerimiseks kirjutage e-kiri, eva@iidadesign.eu, milles on Teie nimi, telefoninumber ja kursuse kuupäevad.
suvekool.iidadesign.eu

Urvaste seltsimaja avapidu toimus 16. jaanuril käesoleval aastal. Kes elavad sealkandis on ilmselt paremini kõigega kursis, kuid lugedes seltsimaja tegevusest facebookis tekkis kange soov ka oma blogis see tore ettevõtmine ära märkida. Tänaseks on toimunud seal juba mitmeid põnevaid töötubasid -lätilapilise vöö õpituba, kirivöö õpituba, roomakardinate õmblemise õpituba, suurräti kudumise õpituba, kõlatehnika õpituba… tundub, et ideedest/tegevustest puudu ei tule. Ahjaa, ja siis veel Urvaste kama ; ).

Vaata lähemalt www.urvasteseltsimaja.ee

Sarnaseid seltse asutati hiljem mujalgi Eestis – 1897. a Viljandi Käsitööliste Vastastikuse Abistamise Selts, 1898. a Tallinna Käsitööliste Selts ja 1901. a Võru Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.

Tartu seltsi eesmärgiks oli koondada käsitöölisi, parandada nende kutseoskusi ja haridustaset ning hoolitseda liikmete vaba aja sisuka veetmise eest. Seltsil oli oma embleem ja lipp.

Liikmeskonna moodustasid põhiliselt sakslased, kuid seltsi võisid astuda ka saksa keelt oskavad eestlased. 19. saj lõpul kuulus seltsi nii Tartus kui ka väljaspool Tartut tegutsevaid käsitöömeistreid, selle, kaupmehi, literaate, aadlikke-mõisnikke, pastoreid jne. Liikmete kultuuriliseks meelelahutuseks ja ametialaste oskuste tõstmiseks korraldati loenguid ja kursusi. Seltsi juures tegutsesid mitmesugused ringid ja komiteed — laulu- ja muusikaring, kirjanduskomitee, draamasektsioon, huumorikomitee, teatrikomitee e. teatrikonsortsium, puuviljakasvatuse
ja aianduse osakond, uisutee komitee, keegli- ja piljardimängukomitee jt. Seltsi eestvõttel asutati tööndusmuuseum. Õpipoiste erialaste ja üldteadmiste täiendamiseks asutati täienduskool ja joonistuskursused.

Joonistuskursusi juhendas 1883-1908 aastatel Rudolf von zur Mühlen, kelle käe all on kunsti õppinud Mart Pukits, Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa ja eraõpilasena K. Raud.

Tartu Käsitööliste Selts-i juures tegutses ka kohus ning liikmetele majandusliku abi andmiseks  hoiu-, matuse- ja haigete toetuskassa.

Gruss aus Embachstadt (tervitused Emajõelinnast) ,Handwerkerverein (käsitööliste selts), postkaart on 1905 aastast.

19. sajandil oli Tartu majanduslik areng kuni raudtee ehitamiseni aeglane. Hõreda hoonestusega Toometaguse piirkonna linnaehituslikku kujunemist mõjutas 1868. aastal  Tiigi tänavale rajatud Tartu Käsitööliste Seltsi seltsimaja ja suveaed. Nende juurde ehitati 1870 aastal veel varjuandev suveteatrihoone.  Kaunis park asus preaguse Vanemuise väikse maja kõrval oleval haljasalal ja selle juurde viisid linna poolt Aia (Vanemuise) ja Tiigi tänav.

1904. a põles teatrihoone maha, uue ehitamiseks algatati korjandus. Korjandust ja ehitust koordineeris teatriehituskomitee. Uus teatrimaja — Tartu saksa teater — valmis 1910. a (praegu Vanemuise väike maja).

I maailmasõja ajal seltsi tegevus katkes, tegevust jätkati 1918. a. 1939. a ümberasumise käigus lahkus palju liikmeid Saksamaale ja seltsi tegevus praktiliselt hääbus. Selts suleti 1940. a ENSV Rahvakomissaride Nõukogu korraldusel. 1941 põlesid Tartu Käsitööliste Seltsi hooned maha.

Võrdluseks lisan:

• Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts (Jurjevi linna Eesti Käsitööliste Avitamise Selts; Tartu Eesti Käsitööliste Ühenduse Selts) asutati Tartus 24.06.1889 Hans Ode eestvedamisel.
  Ametlikult hakkas selts tegutsema 30.08.1891. Seltsi esimene esimees oli Karl August Hermann.
• Kunstiühing Pallas tegutses Tartus 1918-1940. Ühingu eesmärgiks oli tutvustada ja levitada kunsti (algul ka kirjandust). Pallase ühingu asutajateks olid Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas.
• Kõrgem Kunstikool Pallas asutati 1919. aastal Tartus.
• Tartu Naisühingu Kutsekool asutati 1919. aastal.

ALGAJATELE:

12.03 Kangastelje osad, siduseõpetus, tehnikad, materjali arvestus, lõime käärimine
26.03 Toimne, labane, rips. Lõimepalmiku teljele rakendamine, niietamine, soastamine, siduse tegemine
09.04 Täiskoekirja teoreetiline tund
23.09 Täiskoekirja rakendamine
07.05 Lõimerips, teoreetiline tund ja rakendamine
21.05 Vaiba viimistlemine

Tunnid toimuvad nimetatud kuupäevadel kl 14:30-18:30

Osalustasu 89 EUR
Juhendaja Eva-Liisa Kriis

EDASIJÕUDNUTELE ehk neile, kes ei vaja 12.03 ja 26.03 teemade käsitlemist, iga tund eraldi 16,50EUR. Kõik 4 tundi 09.04-21.05 kokku 59EUR.
KOHTADE ARV telje ümber piiratud!

……………………………………………..

Vabaduse pst 128, Tallinn Nõmme/Jannseni Kaubamaja/
tel: 6188 001
GSM: 532 33328
e-mail: post@craftcenter.eu

www.craftcenter.eu

Näitust “Suurrätt- kavandamine ja tehnikad” saab märtsi lõpuni imetleda Sillaotsa Talumuuseumis Raplamaal. Rohkem pilte leiad talumuuseumi lehelt http://www.velise.ee/saurus/web/index.php?id=221628

Reede hommikul Raplasse sõites märkasin, et külmade ilmade tõttu oli ühe vana lauda aken silmatorkavalt kollase tekstiiliga kinni kaetud. Tekstiili kaunistas naastpõimes ornament.

Lähemal uurimisel tegin järgnevad tähelepanekud.

Ese on kootud valmislaiusega 72 cm ning pikkusega 166 cm. Ühele küljele on koelõngast jäetud  9 cm-i pikkused narmad ja teisele õmmeldud ilustuseks keerupael, mis moodustab kahte nurka aasa. Kudumisel on kasutatud risttoimset tehnikat, moodustades 8 x 9 cm suuruseid ruute. Need kaks äärt, kus ei ole narmaid ega keerupaela on kahe sentimeetri laiuselt ära pööratud. Pööratav osa, mis jääb kududes tekstiili algusesse ja lõppu on kootud labaselt. See on võimalik rakenduse ümber sidumisega kudumise ajal.

Ornamedid on kangasse kootud naastpõime tehnikas. Küsimuseks jääb vaid, miks osad ornamentidest on kootud nii äärde, et serv need justkui pooleks lõikab. Võibolla on algselt mõeldud valmistada kahest poolest kokku õmmeldud tekk. Võibolla see on ka nii teostatud ja hiljem üks pool eemaldatud ja serv keerupaelaga viimistletud. Pael tundub aga selleks puhuks tekiga liiga ühte karva kulunud olevat. Suurele, kahelaidsele tekile viitab ka kolme serva jäetud ornamentideta ala, justkui mõtteline porte.

Eseme proportsiooni, narmaste ja ilupaelast tekkivate aasade tõttu arvan, et see võis olla saani, ree või seinakaunistus. Tekstiili on valmistanud kohalik.

Tänan siinkohal omanikku vastutulelikkuse eest.

Louise Rebenitz (1856-1942) asutas 1892 aastal Tallinnasse Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool-i, mille tegevus kestis teiste sarnaste kõrval pikemalt, 1914 aastani. Selles koolis oli ainult teatud protsent kuulajaskonnast eesti talunaised.

Eesti raamatukogude kataloog “Ester” annab kolm trükist, mis on seotud L.Rebenitziga:

1. Õpetuse raamat käsitöö koolidele ja iseõppimiseks / Väljaannud proua Louise Rebenitz. Välja antud 1898 Riias, 22, 2 lk.
2. Proua Louisa Rebenitz’i kõrge kubermangu valitsuse poolt lubatud Tütarlaste kasuliku kunst-näputöö kooli programm / välja antud Tallinnas 1893, 3 lk.
3. Proua Louise Rebenitz’i Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool igasugu naesterahva käsitööde ja Soome kunst kangakudumise õpetamiseks Tallinnas / Prospekt 1901

Tähelepanu väärivad ka 20.saj. algul Louise Rebenitzi käsitöökoolis valmistatud esemed, mis on säilinud Tallinna Linnamuuseumis. Rohkem saad teada kuulates saadet MAAILMAPILT. Käsitöö 20. sajandi alguses. II osa. http://arhiiv.err.ee/vaata/19109. Räägib Tallinna Linnamuuseumi teadur Urve Mankin, küsitleb Silvia Karro.

Louise Rebenitzi koolist varasemad käsitööd õpetavad koolid:

• 1880. aastal 24.sept. asutatakse Tallinnas esimene eesti naiskäsitöökool, mille juhatajaks on C.R. Jakobsoni õde Natalie Auguste Johanson-Pärn (1843–1915). Kooli õppeaineteks on rätsepatöö, kudumine, tikkimine, heegeldamine, tarbe-, ilu- ja mänguasjade ning kunstlillede valmistamine. Kool lõpetab tegevuse 1885 aastal. Natali Auguste Johanson-Pärn oli naiste eestikeelse kodumajanduskallakuga hariduse ideoloog. Ta on avaldanud kaks raamatut, „Eesti tütarde haridus” ja “Naesterahva käsitööde raamat”.
• 1877 jaanuaris asutab Elise Baranius Tartus naiskäsitöökooli, mis jääb tegutsema 1893. aastani.
• Ants Viires kirjutab väljaandes Tuna 2/2005, et käsitöö õppega koole leidus peale 1870-nendat aastat mujalgi Eestis- 1875  Rõuges, 1876 Rannus, 1878 Rõngus, jne.
• 1811. aasta  12.detsembril avab Praost J.P.von Roth Kanepis Vaeste Tütarlaste Käsitöökooli, kus 11-14 aastaste tütarlaste käsitööõpingute hulka kuulub õlepunumine, kangakudumine ja Saksamaalt tellitud masinatel õmblemine. Kanepi Gümnaasiumi arengukavast võib lugeda-” 12. detsembrist 1811 alustas Kanepis tööd, tol ajal juba 17 võru-tartukeelse kihelkonna praosti, J.Ph.v. Rothi poolt oma kulu ja kirjadega asutatud vaeste tütarlaste käsitöökool (Armen- und Industrieschule), milline oli samuti oma ajas esimene talutüdrukutele hariduse andmise nähtus.”

Lisakas võib Helene Kuma raamatust “Eesti rahvavaibad” lugeda, et 19. sajandi lõpuaastatel korraldas proua Reet Kurrik  Enge mõisas uut tüüpi telgedel kudumiskursusi. Samuti, et aastatel 1895-1899 viidi ainuüksi drellkangaste kudumiskursusi läbi Tõstamaal, Hallistes, Karksis, Põltsamaal, Karulas, Kanepis, Vana-Tänassilmas, Räpinas, Viru-Jaagupis ja mujal.

Alma Koskel on sündinud 6. juulil 1886. a. Jõgeva vallas Tartumaal. Alma õppis A. Salomoni tütarlastekoolis Tartus. Kutsehariduse omandas Soome mitmes käsitöö ja kudumiskoolis ning kunstitööstuskoolis Atheneumis. Hiljem Eestis oli ta koduõpetajaks Võrumaal ja Tartu Naisseltsi käsitöö ja kudumiskursuste juhatajaks. Naisühingu käsitöökooli juhataja kohale asus ta alates 1919. aastast. Alma Koskel oli tegev Tartu Naisseltsis, “Naiste töö ja elu” toimetuses, Tartu Naisühingus, Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatuses ja mujal. (Postimees Tartu 1936 5. juuni lk 7).

• Pallase esimesele põhikirjale kirjutasid koos Konrad Mäe, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Mart Pukitsa, Voldemar Kangro-Pooli ja Johannes Einsillaga alla ka neli naist: Clara Holst, Alma Johanson (Koskel), Auguste Pärn ja Marie Reisik.
• Alma Koskelit loetakse ka esimeseks Eesti tekstiilikunstnikuks.
• Tartu Naisühingu Käsitöökool (1919–1942) alustas tegevust Alma Koskeli juhtimisel raamatuköitmise ja papitöö töökoja sisseseadega. 1923. aastal lisandus nahatöö osakond. Valmistati käekotte, rahataskuid, suitsutopse jne. 1927–1941 oli keraamika osakonna õpetajaks Hilda Tover kelle käe all valmistati Riigi Kunstitööstuskooliga sarnast laadi keraamikat. Toodangut müüdi OÜ Kodukäsitöö poodides ja iga-aastasel kooli näitusmüügil.

Alma Koskel suri 1942 aastal 56 aastaselt.

Suured tänud kõigile, kes osalesid XI noorte laulu- ja tantsupeo “Ehe maa ja ilm” istumisaluste konkursil. Konkursile esitati palju leidlikke ning eesti rahvakunsti- ja käsitöö traditsioonist lähtuvaid ideid. Teostamiseks valis žürii välja Reimo Riipuse töö, kes pakkus välja kangastelgedel kootud istumisaluse, mida saab kasutada ka kotina.

Kutsume kõiki vabatahtlikke, kes soovivad osaleda laulu- ja tantsupeo ettevalmistamisel, kangastelgedel kuduma istumisaluseid peol kasutamiseks ja kaunistamiseks.

ISTEALUSTE TALGUJUHEND

Abi eest tänab, täiendavatele küsimustele vastab ning osalemisindu soovib
Ehe maa ja ilm korraldustoimkond
ehemaailm@kul.ee

Sellel suvel on võimalik lisaks kangakudumisele IIDA suvekoolis õppida ka pehmemööbli kattekanga vahetamist. Kursused on kevadel ja sobivad hästi kokku ajaga, kus tavaliselt teeme kodus suurpuhastust ja sooviksime kindlasti näha, et ka mööbel näeks välja parem. Kursuste ajakava võimaldab korrastada näiteks tugitooli. Kursustel ei ole võimalik õppida vedrude sidumist, kuid kõik muud tööd, kaasaarvatud väiksemas mahus puitdetailide korrastamine on teostatvad. Töövahendid selleks on meie poolt. Siiski võiksid igal osalejal olla oma tangid ja klambripüstol. Täpsema ajakava ja hinnad leiad juba suvekooli lehelt suvekool.iidadesign.eu.

"Kingitus emale" Rahvaülikoolis 2010. aastal toimunud kursuse töö

Tekst: Eva-Liisa Kriis
Lillealuse kavand: Nigul Espe
renoveerinud: Eva-Liisa Kriis
Foto: Priit Grepp
Joonised ilmunud: Taluperenaine 8/1937

Kevad viib mõtted lilledele, istutamisele ning lillealusele. Teadsin, et pööningul on üks loksuv lillelaud, aga polnud seda varem lähemalt silmitsenud. Ühel päeval tulid aga jutuks ilmasõjaeelsed ajakirjad ning keegi mainis, et pööningul olev lillelaud on Taluprenaine jooniste järgi tehtud. Tõin siis lillealuse valguse kätte ja hakkasin sirvima oma tagasihoidlikku vanade ajakirjade kogu. 1937. aasta augustinumbris oligi see lillealuse joonis ilmunud. Joonise autoriks on Nigul Espe, kes lõpetas Pallases maali ja mööblikunsti eriala 1932. aastal. Ajakirjadele tegi ta kaastööd 1940. aastani. Lisaks oli ta aktiivne maalija ja pidas 1930-nendatel Tartus kultuurirahva kohvikut Ko-Ko-Ko.
Oma artiklis kutsub Nigul Espe lugejaid üles sisustama eluruume praktiliselt ja lihtsalt. Ta tunneb muret lillede liigse arvukuse pärast, eriti kui taimed võtavad enda alla ruumi kõige valgemad ja mugavamad kohad. kavandatud lillealus võimaldab vaadelda võrdselt kõiki seal asuvaid lilli, samas ei ole see liiga kõrge ega varja aknast langevat valgust.
Lillealus on valmistatud 1,5 cm paksustest hööveldatud laudadest. Originaaljuhendis on kinnitusvahendiks naelad. Tänapäeval võiks kasutada liimi ja sobiva mõõduga puidukruvisid. Viimistlusvahendiks oli tol ajal õlivärv või liimvärv ja lakk. Lillealuse kasutusele võtmiseks liimisin kinni murdunud plaadi, eemaldasin mustuse, lihvisin taldlihvijaga krobelised kohad ja värvisin lillealuse mööblivärviga üle.

Kihnu puutöömeister Enno Tšetšin valmistab ERITELLIMUSEL kangastelgesid! Hind kokkuleppel! Kihnu Kaubamaja koduleht www.kihnukaubamaja.ee

Pildil on maatelje tüüpi kangasteljed.

Vana-Vigalas nähtud suurrätt

Setu suurrätt (Anna Kõivo erakogust)

Avastasin endale üllatuseks, et Ingrit Kala koostatud vihikus “Seto suurrätid” on üks rätik väga sarnane Vigalas nähtuga. Ruudustik on mõlemal küll veidi isemoodi kavandatud aga siiski… Kui õnnestub midagi välja uurida, kirjutan siia postitusse juurde.

Ingrit Kala (vihiku “Seto suurrätt” autor):
“Tõesti huvitav kokkusattumus.
Anna Kõivo suurrätt ei ole õmblusega. Kindlasti ei ole seda kootud kodus vaid soetatud Petseri turult nagu tol ajal ikka tavaks oli.
Väga võimalik, et see on sattunud Setomaale väljastpoolt.
Mõõdud nagu enamuses rättidel 150-160 * 150-160”. (Ingrit on mõelnud ilmselt setu rätte, sest Läänemaal ulatuvad mõõdud kahe meetrini).