IIDA – käsitööblogi ja kursused

Talupidamises tuleb ikka siit-sealt lagedale vanu kasutamiskõlbmatuid emailnõusid. Eelmisel suvel võtsin osad neist lillepottidena kasutusele, kuid sügisel leidsin nõusid kuurist veelgi -ämbreid, potte ja isegi ühe veekannu. Esemeid sai kokku kena hulk, erinevas värvitoonis ja seisundis. Tekkis mõte anda nõudele selline väljanägemise, et domineerida saaks sinna istutatud taim mitte anum ise. Osad neist soovisin paigutada paekivist ja betoonist treppidele, osad pruuniks peitsitud puidust trepile ja ülejäänud siia-sinna muru sisse. Seda kõike arvestades valisin toonideks halli, pruuni ja musta. Rohkete roosteplekkidega esemed värvisin tumedates toonides ja paremini säilinud heledas ehk halliga. Pildid korrastatud esemetest postitan suvepoole, kui taimed istutatud.

Maateljed ehk lihtteljed olid levinud töövahendiks enne kiritelgede ehk soometelgede kasutuselevõttu.

Kangakudumise suvekoolis on tänase seisuga vabu kohti veel kahes grupis:

• 21.-24. juuli Suurräti kudumine ja topeltkanga tehnikad
• 28.-31. juuli Sisustustekstiilide kudumine- õhulised kardinad ja koekiritehnikas põrandavaibad

Registreerimiseks kirjutage e-kiri, eva@iidadesign.eu, milles on Teie nimi, telefoninumber ja kursuse kuupäevad.
suvekool.iidadesign.eu

Urvaste seltsimaja avapidu toimus 16. jaanuril käesoleval aastal. Kes elavad sealkandis on ilmselt paremini kõigega kursis, kuid lugedes seltsimaja tegevusest facebookis tekkis kange soov ka oma blogis see tore ettevõtmine ära märkida. Tänaseks on toimunud seal juba mitmeid põnevaid töötubasid -lätilapilise vöö õpituba, kirivöö õpituba, roomakardinate õmblemise õpituba, suurräti kudumise õpituba, kõlatehnika õpituba… tundub, et ideedest/tegevustest puudu ei tule. Ahjaa, ja siis veel Urvaste kama ; ).

Vaata lähemalt www.urvasteseltsimaja.ee

Sarnaseid seltse asutati hiljem mujalgi Eestis – 1897. a Viljandi Käsitööliste Vastastikuse Abistamise Selts, 1898. a Tallinna Käsitööliste Selts ja 1901. a Võru Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.

Tartu seltsi eesmärgiks oli koondada käsitöölisi, parandada nende kutseoskusi ja haridustaset ning hoolitseda liikmete vaba aja sisuka veetmise eest. Seltsil oli oma embleem ja lipp.

Liikmeskonna moodustasid põhiliselt sakslased, kuid seltsi võisid astuda ka saksa keelt oskavad eestlased. 19. saj lõpul kuulus seltsi nii Tartus kui ka väljaspool Tartut tegutsevaid käsitöömeistreid, selle, kaupmehi, literaate, aadlikke-mõisnikke, pastoreid jne. Liikmete kultuuriliseks meelelahutuseks ja ametialaste oskuste tõstmiseks korraldati loenguid ja kursusi. Seltsi juures tegutsesid mitmesugused ringid ja komiteed — laulu- ja muusikaring, kirjanduskomitee, draamasektsioon, huumorikomitee, teatrikomitee e. teatrikonsortsium, puuviljakasvatuse
ja aianduse osakond, uisutee komitee, keegli- ja piljardimängukomitee jt. Seltsi eestvõttel asutati tööndusmuuseum. Õpipoiste erialaste ja üldteadmiste täiendamiseks asutati täienduskool ja joonistuskursused.

Joonistuskursusi juhendas 1883-1908 aastatel Rudolf von zur Mühlen, kelle käe all on kunsti õppinud Mart Pukits, Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa ja eraõpilasena K. Raud.

Tartu Käsitööliste Selts-i juures tegutses ka kohus ning liikmetele majandusliku abi andmiseks  hoiu-, matuse- ja haigete toetuskassa.

Gruss aus Embachstadt (tervitused Emajõelinnast) ,Handwerkerverein (käsitööliste selts), postkaart on 1905 aastast.

19. sajandil oli Tartu majanduslik areng kuni raudtee ehitamiseni aeglane. Hõreda hoonestusega Toometaguse piirkonna linnaehituslikku kujunemist mõjutas 1868. aastal  Tiigi tänavale rajatud Tartu Käsitööliste Seltsi seltsimaja ja suveaed. Nende juurde ehitati 1870 aastal veel varjuandev suveteatrihoone.  Kaunis park asus preaguse Vanemuise väikse maja kõrval oleval haljasalal ja selle juurde viisid linna poolt Aia (Vanemuise) ja Tiigi tänav.

1904. a põles teatrihoone maha, uue ehitamiseks algatati korjandus. Korjandust ja ehitust koordineeris teatriehituskomitee. Uus teatrimaja — Tartu saksa teater — valmis 1910. a (praegu Vanemuise väike maja).

I maailmasõja ajal seltsi tegevus katkes, tegevust jätkati 1918. a. 1939. a ümberasumise käigus lahkus palju liikmeid Saksamaale ja seltsi tegevus praktiliselt hääbus. Selts suleti 1940. a ENSV Rahvakomissaride Nõukogu korraldusel. 1941 põlesid Tartu Käsitööliste Seltsi hooned maha.

Võrdluseks lisan:

• Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts (Jurjevi linna Eesti Käsitööliste Avitamise Selts; Tartu Eesti Käsitööliste Ühenduse Selts) asutati Tartus 24.06.1889 Hans Ode eestvedamisel.
  Ametlikult hakkas selts tegutsema 30.08.1891. Seltsi esimene esimees oli Karl August Hermann.
• Kunstiühing Pallas tegutses Tartus 1918-1940. Ühingu eesmärgiks oli tutvustada ja levitada kunsti (algul ka kirjandust). Pallase ühingu asutajateks olid Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas.
• Kõrgem Kunstikool Pallas asutati 1919. aastal Tartus.
• Tartu Naisühingu Kutsekool asutati 1919. aastal.

ALGAJATELE:

12.03 Kangastelje osad, siduseõpetus, tehnikad, materjali arvestus, lõime käärimine
26.03 Toimne, labane, rips. Lõimepalmiku teljele rakendamine, niietamine, soastamine, siduse tegemine
09.04 Täiskoekirja teoreetiline tund
23.09 Täiskoekirja rakendamine
07.05 Lõimerips, teoreetiline tund ja rakendamine
21.05 Vaiba viimistlemine

Tunnid toimuvad nimetatud kuupäevadel kl 14:30-18:30

Osalustasu 89 EUR
Juhendaja Eva-Liisa Kriis

EDASIJÕUDNUTELE ehk neile, kes ei vaja 12.03 ja 26.03 teemade käsitlemist, iga tund eraldi 16,50EUR. Kõik 4 tundi 09.04-21.05 kokku 59EUR.
KOHTADE ARV telje ümber piiratud!

……………………………………………..

Vabaduse pst 128, Tallinn Nõmme/Jannseni Kaubamaja/
tel: 6188 001
GSM: 532 33328
e-mail: post@craftcenter.eu

www.craftcenter.eu

Näitust “Suurrätt- kavandamine ja tehnikad” saab märtsi lõpuni imetleda Sillaotsa Talumuuseumis Raplamaal. Rohkem pilte leiad talumuuseumi lehelt http://www.velise.ee/saurus/web/index.php?id=221628

Reede hommikul Raplasse sõites märkasin, et külmade ilmade tõttu oli ühe vana lauda aken silmatorkavalt kollase tekstiiliga kinni kaetud. Tekstiili kaunistas naastpõimes ornament.

Lähemal uurimisel tegin järgnevad tähelepanekud.

Ese on kootud valmislaiusega 72 cm ning pikkusega 166 cm. Ühele küljele on koelõngast jäetud  9 cm-i pikkused narmad ja teisele õmmeldud ilustuseks keerupael, mis moodustab kahte nurka aasa. Kudumisel on kasutatud risttoimset tehnikat, moodustades 8 x 9 cm suuruseid ruute. Need kaks äärt, kus ei ole narmaid ega keerupaela on kahe sentimeetri laiuselt ära pööratud. Pööratav osa, mis jääb kududes tekstiili algusesse ja lõppu on kootud labaselt. See on võimalik rakenduse ümber sidumisega kudumise ajal.

Ornamedid on kangasse kootud naastpõime tehnikas. Küsimuseks jääb vaid, miks osad ornamentidest on kootud nii äärde, et serv need justkui pooleks lõikab. Võibolla on algselt mõeldud valmistada kahest poolest kokku õmmeldud tekk. Võibolla see on ka nii teostatud ja hiljem üks pool eemaldatud ja serv keerupaelaga viimistletud. Pael tundub aga selleks puhuks tekiga liiga ühte karva kulunud olevat. Suurele, kahelaidsele tekile viitab ka kolme serva jäetud ornamentideta ala, justkui mõtteline porte.

Eseme proportsiooni, narmaste ja ilupaelast tekkivate aasade tõttu arvan, et see võis olla saani, ree või seinakaunistus. Tekstiili on valmistanud kohalik.

Tänan siinkohal omanikku vastutulelikkuse eest.

Louise Rebenitz (1856-1942) asutas 1892 aastal Tallinnasse Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool-i, mille tegevus kestis teiste sarnaste kõrval pikemalt, 1914 aastani. Selles koolis oli ainult teatud protsent kuulajaskonnast eesti talunaised.

Eesti raamatukogude kataloog “Ester” annab kolm trükist, mis on seotud L.Rebenitziga:

1. Õpetuse raamat käsitöö koolidele ja iseõppimiseks / Väljaannud proua Louise Rebenitz. Välja antud 1898 Riias, 22, 2 lk.
2. Proua Louisa Rebenitz’i kõrge kubermangu valitsuse poolt lubatud Tütarlaste kasuliku kunst-näputöö kooli programm / välja antud Tallinnas 1893, 3 lk.
3. Proua Louise Rebenitz’i Tütarlaste kunst kanga kudumise ja näputöö kool igasugu naesterahva käsitööde ja Soome kunst kangakudumise õpetamiseks Tallinnas / Prospekt 1901

Tähelepanu väärivad ka 20.saj. algul Louise Rebenitzi käsitöökoolis valmistatud esemed, mis on säilinud Tallinna Linnamuuseumis. Rohkem saad teada kuulates saadet MAAILMAPILT. Käsitöö 20. sajandi alguses. II osa. http://arhiiv.err.ee/vaata/19109. Räägib Tallinna Linnamuuseumi teadur Urve Mankin, küsitleb Silvia Karro.

Louise Rebenitzi koolist varasemad käsitööd õpetavad koolid:

• 1880. aastal 24.sept. asutatakse Tallinnas esimene eesti naiskäsitöökool, mille juhatajaks on C.R. Jakobsoni õde Natalie Auguste Johanson-Pärn (1843–1915). Kooli õppeaineteks on rätsepatöö, kudumine, tikkimine, heegeldamine, tarbe-, ilu- ja mänguasjade ning kunstlillede valmistamine. Kool lõpetab tegevuse 1885 aastal. Natali Auguste Johanson-Pärn oli naiste eestikeelse kodumajanduskallakuga hariduse ideoloog. Ta on avaldanud kaks raamatut, „Eesti tütarde haridus” ja “Naesterahva käsitööde raamat”.
• 1877 jaanuaris asutab Elise Baranius Tartus naiskäsitöökooli, mis jääb tegutsema 1893. aastani.
• Ants Viires kirjutab väljaandes Tuna 2/2005, et käsitöö õppega koole leidus peale 1870-nendat aastat mujalgi Eestis- 1875  Rõuges, 1876 Rannus, 1878 Rõngus, jne.
• 1811. aasta  12.detsembril avab Praost J.P.von Roth Kanepis Vaeste Tütarlaste Käsitöökooli, kus 11-14 aastaste tütarlaste käsitööõpingute hulka kuulub õlepunumine, kangakudumine ja Saksamaalt tellitud masinatel õmblemine. Kanepi Gümnaasiumi arengukavast võib lugeda-” 12. detsembrist 1811 alustas Kanepis tööd, tol ajal juba 17 võru-tartukeelse kihelkonna praosti, J.Ph.v. Rothi poolt oma kulu ja kirjadega asutatud vaeste tütarlaste käsitöökool (Armen- und Industrieschule), milline oli samuti oma ajas esimene talutüdrukutele hariduse andmise nähtus.”

Lisakas võib Helene Kuma raamatust “Eesti rahvavaibad” lugeda, et 19. sajandi lõpuaastatel korraldas proua Reet Kurrik  Enge mõisas uut tüüpi telgedel kudumiskursusi. Samuti, et aastatel 1895-1899 viidi ainuüksi drellkangaste kudumiskursusi läbi Tõstamaal, Hallistes, Karksis, Põltsamaal, Karulas, Kanepis, Vana-Tänassilmas, Räpinas, Viru-Jaagupis ja mujal.

Alma Koskel on sündinud 6. juulil 1886. a. Jõgeva vallas Tartumaal. Alma õppis A. Salomoni tütarlastekoolis Tartus. Kutsehariduse omandas Soome mitmes käsitöö ja kudumiskoolis ning kunstitööstuskoolis Atheneumis. Hiljem Eestis oli ta koduõpetajaks Võrumaal ja Tartu Naisseltsi käsitöö ja kudumiskursuste juhatajaks. Naisühingu käsitöökooli juhataja kohale asus ta alates 1919. aastast. Alma Koskel oli tegev Tartu Naisseltsis, “Naiste töö ja elu” toimetuses, Tartu Naisühingus, Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatuses ja mujal. (Postimees Tartu 1936 5. juuni lk 7).

• Pallase esimesele põhikirjale kirjutasid koos Konrad Mäe, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Mart Pukitsa, Voldemar Kangro-Pooli ja Johannes Einsillaga alla ka neli naist: Clara Holst, Alma Johanson (Koskel), Auguste Pärn ja Marie Reisik.
• Alma Koskelit loetakse ka esimeseks Eesti tekstiilikunstnikuks.
• Tartu Naisühingu Käsitöökool (1919–1942) alustas tegevust Alma Koskeli juhtimisel raamatuköitmise ja papitöö töökoja sisseseadega. 1923. aastal lisandus nahatöö osakond. Valmistati käekotte, rahataskuid, suitsutopse jne. 1927–1941 oli keraamika osakonna õpetajaks Hilda Tover kelle käe all valmistati Riigi Kunstitööstuskooliga sarnast laadi keraamikat. Toodangut müüdi OÜ Kodukäsitöö poodides ja iga-aastasel kooli näitusmüügil.

Alma Koskel suri 1942 aastal 56 aastaselt.

Suured tänud kõigile, kes osalesid XI noorte laulu- ja tantsupeo “Ehe maa ja ilm” istumisaluste konkursil. Konkursile esitati palju leidlikke ning eesti rahvakunsti- ja käsitöö traditsioonist lähtuvaid ideid. Teostamiseks valis žürii välja Reimo Riipuse töö, kes pakkus välja kangastelgedel kootud istumisaluse, mida saab kasutada ka kotina.

Kutsume kõiki vabatahtlikke, kes soovivad osaleda laulu- ja tantsupeo ettevalmistamisel, kangastelgedel kuduma istumisaluseid peol kasutamiseks ja kaunistamiseks.

ISTEALUSTE TALGUJUHEND

Abi eest tänab, täiendavatele küsimustele vastab ning osalemisindu soovib
Ehe maa ja ilm korraldustoimkond
ehemaailm@kul.ee

Tekst: Eva-Liisa Kriis
Lillealuse kavand: Nigul Espe
renoveerinud: Eva-Liisa Kriis
Foto: Priit Grepp
Joonised ilmunud: Taluperenaine 8/1937

Kevad viib mõtted lilledele, istutamisele ning lillealusele. Teadsin, et pööningul on üks loksuv lillelaud, aga polnud seda varem lähemalt silmitsenud. Ühel päeval tulid aga jutuks ilmasõjaeelsed ajakirjad ning keegi mainis, et pööningul olev lillelaud on Taluprenaine jooniste järgi tehtud. Tõin siis lillealuse valguse kätte ja hakkasin sirvima oma tagasihoidlikku vanade ajakirjade kogu. 1937. aasta augustinumbris oligi see lillealuse joonis ilmunud. Joonise autoriks on Nigul Espe, kes lõpetas Pallases maali ja mööblikunsti eriala 1932. aastal. Ajakirjadele tegi ta kaastööd 1940. aastani. Lisaks oli ta aktiivne maalija ja pidas 1930-nendatel Tartus kultuurirahva kohvikut Ko-Ko-Ko.
Oma artiklis kutsub Nigul Espe lugejaid üles sisustama eluruume praktiliselt ja lihtsalt. Ta tunneb muret lillede liigse arvukuse pärast, eriti kui taimed võtavad enda alla ruumi kõige valgemad ja mugavamad kohad. kavandatud lillealus võimaldab vaadelda võrdselt kõiki seal asuvaid lilli, samas ei ole see liiga kõrge ega varja aknast langevat valgust.
Lillealus on valmistatud 1,5 cm paksustest hööveldatud laudadest. Originaaljuhendis on kinnitusvahendiks naelad. Tänapäeval võiks kasutada liimi ja sobiva mõõduga puidukruvisid. Viimistlusvahendiks oli tol ajal õlivärv või liimvärv ja lakk. Lillealuse kasutusele võtmiseks liimisin kinni murdunud plaadi, eemaldasin mustuse, lihvisin taldlihvijaga krobelised kohad ja värvisin lillealuse mööblivärviga üle.

Kihnu puutöömeister Enno Tšetšin valmistab ERITELLIMUSEL kangastelgesid! Hind kokkuleppel! Kihnu Kaubamaja koduleht www.kihnukaubamaja.ee

Pildil on maatelje tüüpi kangasteljed.

Toimumise koht ja aeg: Tallinna rahvaülikoolis Estonia pst. 5A 1.veebruar-1.märts 2011 aastal. Näitus avatakse 31. jaanuaril kell 17.00. Kõik huvilised on oodatud!

Näitusel on eksponeeritud 8-10 eriilmelist suurrätti koos rakendustega. Enamus nendest vanad, osad pärit Märjamaa valla Sillaotsa Talumuuseumist, ülejäänud erakogudest.

Esemete eksponeerimise eesmärgiks on tähelepanu juhtimine suurrättidele, mitte   ainult kui ruudulistele toimses tehnikas tarbetekstiilidele, vaid kui valmistajalt väga häid kangakudumisoskusi, tehnoloogilist mõtlemist ja värvitaju eeldavaid esemeid.

Suurrätt tuli kasutusele naisterahva rõivastuses 19. sjandi alguses ja oli nö. kehva ilma kehakate, kaitstes tuule ja vihma eest. Ilmastiku suhtes head omadused annab materjaliks kasutatud villane lõng, mis on ka märjaks saades soojapidav. Tänapäeval, kus me oleme leiutanud palju uusi ilmastikukindlaid kangaid rõivaste valmistamiseks ning sõidame lisaks suurema osa ajast autoga, ei ole suurräti kandmine enam õigustatud. Kuid see vana aja tarbeese õpetab meile head kompositsioonitunnestust, värvimeelt ja erinevaid tehnikaid kangastelgedel kudumiseks. Tänu säilinud esemetele ja nende kaudu, juhendan ka kangakudumise suvekoolis suurräti valmistamise kursust. Sealt saadud oskustega on osalejal hiljem võimalik kududa salle, pleede, sisustustekstiile või rõivakangaid.

Näitusekülastajal on võimalik rätiruudustikelt šnitti võtta ja vanu tehnikaid üles kirjutada, sest rätte täiendavad juuresolevad kangarakendused/mustrilehed.

Suurrätid on Rahvaülikooli ruumides eksponeeritud kuu aega. Seejärel liigub näitus veel kuuks ajaks Sillaotsa Talumuuseumisse Märjamaal.

Näituse koostaja: Eva-Liisa Kriis.

Eesti Rahva Muuseum kutsub osalema konkursil „Minu lemmik Eesti Rahva Muuseumi kogudest“. Ootame osalema kõiki käsitöötegijaid, kes valiksid muuseumi Eesti rahvakultuuri esemete seast oma lemmiku inspiratsiooniks ning annaksid talle oma kätega uue elu, mõtestaksid tema tähendust ning konteksti kaasajas. Konkursi tähtaeg 31. märts. Rohkem infot leiad, kui vajutad juursolevale pildile.

Lapimaalt pärit Helena Oikkonen omandas käsitööõpetaja kutse Tampere Käsitöö- ja Tarbekunstikoolis 1912 aastal. Aasta pärast  jätkas ta õpinguid Hämeenlinnas Fredrika Wetterhofi koolis, mille lõpetas 1914 aastal. Samal aastal otsiti Hämeenlinnast Pihkva oblasti väikelinnas Oudovas (varem ka Gdov) asuvasse kooli käsitööõpetajat ja Wetterhofist soovitatigi Helena Oikkoneni.

Oudovas olid Helena õpilasteks nii veneleased kui eestlased. Neid oli iga aasta kahekümne ringis. Nelja Oudovas veedetud aasta jooksul õppis Helena hästi ära eesti keele.

Sõjasegaduses sattus ta üle Peipsi asuvasse Tartusse ja veetis seal neli aastat. 1923 pöördus Helena Tallinna Naiskutsekooli poole, et saada õpetaja kohta. Õpetajaametit pidades andis ta 1926 aastal välja esimese eestikeelse kangakudumise õpiku „Kangakudumise õpetus“. Õpiku koostamisel on kasutatud soomlaste Emil J. Simola ja Anna Henriksson kangakudumise raamatuid. Helena Oikkoneni loodud mustreid võib leida ka ajakirjast „Taluperenaine“.

Anni Varma küüditati Siberisse 1949 aastal. 1957. aasta kevadel tuli A. Warma asumiselt tagasi, kuid suri samal aastal.

Anni Varma kirjutas koolijuhataja ametis olles kaks õmblustehnikat puudutavat raamatut. Neid oli esmajärjekorras vaja õppevahendiks, kuna enamus vajalikust käsitöö alasest kirjandusest oli prantsuse ja saksa keelne.

Õmblustööde tehnika I “Pesutöö käsiraamat” välja antud 1930 aastal. Lehekülgi 340. Raamat sisaldab õmbluspistete, tikandite, töövahendite ja materjalide kirjeldust. Sealjuures nimetused on osaliselt toodud ka prantsuskeelsetena.

Õmblustööde tehnika. II, “Rõivatöö õppe- ja käsiraamat” välja antud 1940 aastal. Lehekülgi 613. Raamat sisaldab erinevate rõivaste ja kodutekstiilide õmblemise kirjeldusi ja mõningaid lõikeid.

“See, mis Avinurme puunõude alal, on Vaimastvere kudumistöödes”, kirjutab 1934 aasta “Postimees”.

Vaimastvere pea igas talus olevat kootud kardinakangaid. Tööd tegid nii mehed, kui naised ööpäevläbi vahetustega. Seda eriti talvisel ajal. Kaup viidi suuremate linnade kangakauplustesse, kus seda siis ekslikult välismaise tootena osteti, kuna kardinad olid kootud soome- ehk kirikangastelgedel ja soome mustrite järgi. Kõige selle taga olevat olnud aga üks vaesest perest pärit edasipüüdlik naisterahvas, Marie Kull. Marie õppis kangakudumist Tartu Naisseltsis. Hiljem osales käsitöö näitustel ja messidel, tegi tellimustöid ja õpetas kangakudumist Vaimastvere ümbruskonna noortele.

Marie Kullile kuulunud, soomest pärit, kangamustrite mapp, mille järgi ta ilmselt kardinakangaid kudus. Mapis on säilinud 19 lehte kanga rakenduste ja näidistega.

Kangakudumine.ee

Materjalide_hinnad_nov2010_nooridega

Uue DVD Maateljed ja sõbakirikangas lühikest videotutvustust saab vaadata siit:

Maateljed ja sõbakirikangas DVD tutvustus from Eva-Liisa Kriis on Vimeo.