Nagu alati olid kursuslased teinud vahepealsel ajal ilusaid töid ja rääkisid sinna juurde huvitavaid lugusid. Peep oli uurinud seoses Siksälä kalmetemäelt leitud sõbadega värvide tähendusi ja matmiskombestikku. Huvitav oli lugu uskumusest, mille kohaselt eluajal maapõue peidetut sai peale surma teispoolsuses kasutada. Selliseid maasse peidetud aarete kogumikke nimetatakse peit- või aardeleidudeks.

Rikkalike hauapanustega matuseid keskmisel rauaajal on eriti leitud Põhja-Eestist. Võimalik, et see näitab ühiskondlike suhete suuremat ebastabiilsust sealkandis. Oma staatuse kinnitamiseks oli tarvis näidata oma võimekust panna oma lähedastele kaasa rikkalikult esemeid, mida ta hauataguses elus kasutada saaks.
Lõuna poolt Eestist on seevastu rohkem leitud suuri peitleide. Neid võib tõlgendada kui kõrvale pandud asju hauataguseks eluks.
Peitleiu peitis inimene ilmselt omatarbeks ise ja sel juhul jäi see teistele teadmata. Seega ei saanud olla tegemist oma tähtsuse näitamisega. Skandinaavia mütoloogias on olemas „Odini seadus”, mille järgi saab inimene hauajärgses elus kasutada nii hauda pandud esemeid kui ka elu jooksul maa sisse peidetud asju. Võib oletada, et sarnane uskumus oli ka Eesti elanikel. allikas: Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002

Hm…tundub, et elu 1500 aasta jooksul ei ole muutunud.
Ma ise jäin pikalt mõttesse, et mida võiksin teispoolsusesse kaasa tahta. Kui välja mõtlen, löön labida maasse. Või, kui eesti rahvas peaks evakueeruma kuule siis mis oleks see üks ese, mille peaks säilitamiseks kaasa võtma?

Lisasin mõned pildid ka kursust korraldava Prastuli Seltsi ruumidest, kus meil on olnud au Võrumaa reisidel ööbida.

Tsiistre Linamuuseumi kangakudumise õpitubasid toetas Kohaliku Omaalgatuse Programm